Loe läbi alltoodud kirjakoht: Filiplastele 4:8-13
Kristlase rõõmsast elust8Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!
9Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega.Apostli tänu abi eest10Väga suureks rõõmuks Issandas oli mulle see, et te viimaks jälle virgusite mõtlema minule; sest teie olete ju mõelnud, aga teil polnud sobivat juhust.
11Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.
12Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses.
13Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.
Mõtisklemisel on Piiblis üldse tähtis koht. Jumalale meelepärane inimene on see, kes mõtiskleb selle üle, milline on Jumal (Ps 106:1), millised on Tema imelised teod (Ps 77:12) ja millest räägib Tema ilmutatud sõna (Ps 119:98-99). Selline mõtisklemine annab arusaamist Jumala olemusest ning ka vaimulikku jõudu (vt Js 40:28-31). Suurim erinevus kristliku mõtisklemise ja meditatsiooni vahel ida- ja nn moodsates religioonides on see, et kristluses mõtiskletakse juba ilmutatud tõdede üle, samas kui teistes püütakse avastada nn uut tõde.
Eriti tänapäeva kirjus maailmas, kus ideoloogiaid pakutakse kui “rootsi laual”, põhimõttel “vali mida soovid või võta kõike läbisegi”, on väga oluline tähele panna, millega me oma mõtteid täidame.
Mõelgem, kui altid oleme ostma kõik seda, mida telereklaamid meile pakuvad. Kui palju enam mõjutavad meid tühistena tunduvad seebikad või kogemata kättesattunud seltskonnakroonika ajakiri. Nii võtame märkamatult omaks neis esitatud väärtushinnangud ja tavad.
Pahelise mõtte arengust on hoiatavalt kirjutanud apostel Jaakobus (1:15-16). Samas aga toimub kristlase areng Kristuse sarnasemaks just nimelt “meele uuendamise kaudu” (Rm 12:2). Uuendamine saab aga toimuda vaid siis, kui meie mõtted on suunatud “taevastele”, mitte maistele asjadele (Kl 3:1-2). Vaid siis saame ära heita “vana inimese” ja “rõivastuda uue inimesega” (Kl 3:5-14). Siis hoiab Jumal ise oma rahuga meie südamed ja mõtted.
Tänases kirjakohas tuleb välja ka põhjus, miks Paulus selle kirja üldse kirjutas. Tal oli vaja filiplasi tänada rahalise annetuse eest, mis Pauluse teenistuse võimalikuks tegi. Ta kiidab filiplasi nende suuremeelsuse eest, kuid väidab samas, et tal justkui polnudki seda armuandi vaja, sest ta oli õppinud olema rahul ka vähesega.
Milles seisnes Pauluse rahulolu võti? Kindlasti oli selleks Jumala vägi (Fl 4:13), mis võimaldas tal olla rahul nii puuduses kui söönult, külluses ja vaesuses. Osaliselt aga oli selleks kindlasti ka see, et Paulusel oli Jumalast antud tarkus teada, mis on elus tähtsaim (1:21-24), ning tunnetada, millised on inimese tegelikud vajadused (1Tm 6:6-10).