Loe läbi alltoodud kirjakoht: Koguja 3:1-22
Igal asjal on oma aeg1Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all:
2aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
3aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
4aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida;
5aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
6aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata;
7aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida;
8aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul.
9Mis kasu on töötegijal sellest, mille kallal ta vaeva näeb?
10Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad sellega endid vaevaksid.
11Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.
12Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida.
13On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast.
14Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.
15Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja.Kohus on Jumala päralt16Ja veel nägin ma päikese all kohtupaika, kus oli ülekohus, ja õiglusepaika, kus oli üleastumine.
17Ma mõtlesin südames: Jumal mõistab kohut õigele ja õelale, sest igal asjal ja igal teol on oma aeg.
18Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad.
19Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega - neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine.
20Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks.
Seegi on üsna nukker tekst. Kuid jällegi on siin tegemist inimesega, kes on otsinud elu mõtet väljaspool osadust Jumalaga. Eelmistes peatükkides otsis ta elu mõtet tarkusest, meelelahutusest, alkoholist, naistest ja millest kõigest veel. Selles peatükis on märgatav meeleolu muutus. Siin hakkab ta rääkima sellistest teemadest nagu igavik ja mis saab elust pärast surma. Otsingud jõuavad nüüd punkti, kus ta hakkab mõtlema Jumala peale. Aga need otsingud kindlasti lõppenud ei ole. Esimeses peatükis Koguja ütleb, et Jumal on andnud inimesele sellise nukra ülesande kõike uurida, sellise tõmbe elu tähenduse leidmiseks. Aga siin on öeldud, et Jumal on andnud inimestele midagi ka nautimiseks. Jumal katsub inimesi läbi, vaatab, mismoodi inimene reageerib siis, kui tal on aeg otsida ja vaevata ennast või siis, kui inimene saab nautida rahulikult elu.
Põhisõnumiks on siin see, et inimestena me peaksime mõtlema, mida me oma eluga teeme, kuidas me kasutame oma aega. Kuna me ei tea, millal see stopper peatub, siis me peaksime elama nii, et me oleme valmis minema igavikku. Et me ei elaks nii, nagu väike jänku, kes tahab elust põhimõtteliselt kolme asja: et tal oleks pesa, et tal oleks toit ja et ta saaks teisi väikseid jänkusid juurde teha. Kurb, kui inimesed, kes on Jumala näo järele loodud ja Jumala jaoks loodud, elavad samamoodi. See on selle kirjakoha põhiline sõnum, et me kasutaksime seda aega, mis meil on. Et me teadvustaksime, et ühel päeval on meil aeg siit lahkuda, ja et Jumal on pannud igaviku meie südamesse ehk tõmbe või gravitatsiooni Tema poole. Et me kasutaksime aega selleks, et vastata sellele. Et me leiaksime Jumala selles elus ja oleksime veendunud selles, et kui me sellest elust lahkume, siis see ei ole lõpp, vaid see on alles kõige selle tulevase algus.
Selle kommentaari autor: Allan Kroll