Loe läbi alltoodud kirjakoht: Koguja 9:1-10:11
Õigest rõõmust muredes1Jah, seda kõike ma võtsin oma südamesse ja seda kõike ma selgitasin, et õiged ja targad ning nende teod on Jumala käes, nõndasamuti armastus ja vihkamine; inimesed ei tea midagi, neile võib kõike juhtuda.
2Kõik on ühine kõigile: sama juhtub õigele ja õelale, heale ja kurjale, puhtale ja roojasele, ohverdajale ja sellele, kes ei ohverda; nagu heale, nõnda patusele, nagu vandeandjale, nõnda vandekartjale.
3See on õnnetuseks kõigele, mis päikese all sünnib; kõigil on ju sama osa. Inimlaste süda on täis kurjust ja neil on nende eluajal südames meeletus, ja siis - surnute juurde!
4Kuid sellel, kes alles seltsib kõigi elavatega, on veel lootust. Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi.
5Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb.
6Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.7Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oma veini, sest Jumal on juba ammu su teod heaks kiitnud!
8Su riided olgu alati valged ja ärgu puudugu õli su pea peal!
9Naudi elu naisega, keda sa armastad, kõigil oma tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all - kõigil oma tühiseil päevil, sest see on su osa elus ja vaevas, mida sa näed päikese all!
10Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust! 11Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki.
12Sest inimene ju ei tea oma aega nagu kaladki, keda püütakse kurja võrguga, või nagu paelaga püütavad linnud; nagu neid, nõnda püütakse inimlapsigi kurjal ajal, kui see äkitselt neid tabab.Tarkus on parem kui võim13Sedagi tarkust ma nägin päikese all, ja see oli minu meelest suur:
14oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid.
15Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele.
16Siis ma ütlesin: Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.
17Tarkade sõnad, mida rahulikult kuuldakse, on paremad kui valitseja karjumine alpide seas.
18Tarkus on parem kui sõjariistad, aga üksainus patune rikub palju head.Rumaluse tagajärjed1Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli, pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.
2Targa süda hoiab paremale ja albi süda pahemale.
Tahaksin rõhutada seda osa 9. peatükist, kus öeldakse: “Mine söö rõõmuga oma leiba ...”. Vaatamata kõigele halvale siin elus, on Jumal andnud meile siiski võimaluse tunda rõõmu sellest elust, nendest võimalustest, sellest osadusest, mida Jumal on perekonna näol inimesele andnud. Võibolla tundub, et see tekst ei sobi tänasesse maailma, sest inimesed teevad kõike valesti. On neid, kellel on leib laua pealt kadunud, neid, kes armastavad liiga palju juua. Me oleme kaotanud selle võime nautida kõike, mida Issand on meile andnud, ja oleme nagu rumalad.
Jumalasõna tuletab meelde, et meie riided olgu valged, see tähendab, et me peame olema puhtad, ausad, siis Jumal saab meid õnnistada.
Selle teksti sõnum on, et kõik asjad peavad olema õigel kohal. Targad peavad valitsema ja rumalad peavad õppima.
Ja olgu meil ka tänasel päeval see Jumala sõna kinnitus, et kui me toimime nii, nagu Jumal on inimese elu seadnud, siis võivad meie riided olla valged ja me võime süüa rõõmuga oma leiba ja juua rahuliku südamega oma veini, sest Jumal on meie teod heaks kiitnud. Aga selleks, et Jumal saaks seda teha, peame me tunnistama, et me oleme eksinud, me oleme teinud valesti.
Selle kommentaari autor: Jaan Bärenson