Jumal on õige ja väära eritlemiseks inimesele andnud südametunnistuse. Südametunnistuse olemuse omandab inimene kasvatuse ja õpetuse varal. Jumala seadusele ja ühiskondlikule seadusele kuuletumine aga loob kindla aluse.
Halvad ja jumalatud ei mõista, mida õigluse all mõistetakse (vt s 4,5), pidades seda oma rikutuse tõttu rumaluseks. Nende mõtteviisis on halva tegemine lubatud, kuni kedagi sellelt ei tabata - sest kõik ju teevad nii. Nii on põhjendatud nt dopingu kasutamist spordis. Võib kohata ka usklikke, kes arvavad, et oma usu tõttu seisavad nad seadusest kõrgemal. Luther pidas alati seadusekuulekust kristlaste juures oluliseks, põhjendades, et kristlaste käitumine on uskmatute Piibel.
Kurjus, patt, Jumala seaduse ja tahte eiramine viib viimselt hävinguni nii inimese kui ühiskonna (17, 28). Oma süükoorma kandmine on raske ning nõuab inimeselt palju jõudu. Siiski rõhutab ka juba Vana Testament armu andeksanni võimalikkust – mis meile nüüd on kättesaadavaks tehtud Kristuses (s 13). Kunagi ei ole hilja tunnistada ja kahetseda oma pattu. Aegade lõpul, mil Jumala Poeg mõistab kohut kõikide rahvaste üle, viib Jumal täide oma õigluse.