Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 29:1-15
Veel Saalomoni tarkust1Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.
2Õigete rohkusest rahvas rõõmustab, aga õela valitsedes rahvas ägab.
3Tarkuse armastaja rõõmustab oma isa, aga kes hooradega seltsib, raiskab varanduse.
4Kuningas kindlustab maad õiguse abil, aga pistisevõtja laostab selle.
5Mees, kes oma ligimese vastu on libekeelne, laotab tema jalgadele võrgu.
6Kurja inimese üleastumised on talle püüniseks, aga õige hõiskab ja rõõmustab.
7Õiglane tunneb viletsate kohtuasja, aga õel ei taha sellest aru saada.
8Pilkajad kihutavad linna mässama, aga targad vaigistavad viha.
9Kui tark mees rumalaga kohut käib, siis too kas vihastab või naerab, aga rahu ei saa.
10Verejanulised vihkavad vaga, aga ausameelsed püüavad hoida tema hinge.
11Alp paiskab välja kogu oma viha, aga tark mees vaigistab teda lõpuks.
12Kui valitseja paneb tähele valekõnesid, siis on kõik ta teenrid õelad.
13Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist, Issand valgustab nende mõlema silmi.
14Kuningal, kes viletsaile ausasti kohut mõistab, on aujärg igavesti kindel.
15Vits ja noomimine annavad tarkust, aga omapead jäetud poiss teeb häbi oma emale.
Sageli avanevad inimese silmad tõele alles kibedas elukogemuses. Ja seetõttu on kannatuse ning Jumala karistuse ajad alati ka suurte väljakutsete ajad inimese elus. Neis aegades, oleme tegelikult Jumala erilise armastuse objektid, kuigi kogeme pigem vastupidist. Ka usklikud vajavad Jumala jätkuvat noomimist ning distsiplineerimist, sest siin maa peal ei saa me kunagi valmis pühakuteks.
Piibliaja kasvatustraditsiooni kuulus ka füüsiline karistus. Meie ajal on see mitmel pool juba seadusega keelatud. Aga kuidagi tuleb siiski edastada teadmist ning seadust ja siin on kasvataja vastutus seada lapsele piirid. Igaüks meist peab omandama enesevalitsemise kunsti. Ja ei ütlemine muutub praeguses kiire ja kerge naudingu saamise õhkkonnas ning kõige nauditava käeulatuses olemise olukorras järjest raskemaks.
Piibli järgi kuulub tarkuse juurde enesedistsipliin ning oma piire ületavaist soovidest loobumine puudust kannatavate inimeste kasuks (s 7). Mida vastutusrikkamal positsioonil on inimene, seda enam peab ta arvestama teiste kasu (s 4, 11). Ja ka vihatunnete väljendamine vajab enesevalitsust (s 11). Selle kohta, kuidas me edeneme oma eluaegses elutarkuse õppimises, annavad meile tagasisidet meie lähedased.
Selle kommentaari autor: Seija Mäkelä