Peetrus väidab, et “viimseil päevil” (see märgib aega Jeesuse taevamineku ja taastulemise vahel, mitte ainult kõige viimaseid päevi) leidub küünikuid, kes peavad Jeesuse taastulemist küsitavaks (s 4). Nii jääb skeptitsism püsima kuni Jeesus tuleb. Miks?
Põhjus, mille Peetrus toob peamisena esile ja võib tunduda üllatav, on: et nood küünikud soovivad elada oma amoraalselt ega taha nõustuda kohtumõistmise reaalsusega. Nad elavad eituses, seletades ratsionaalsusele toetudes, et maailm oma põhiolemuses ei muutu; elu lõppematu tsükkel ei peatu ja seega ei saa keegi uskuda taolistesse lõplikesse sündmustesse (s 4).
Peetrus purustab selle kaitsemüüri. Esiteks, Jumal on kord juba sekkunud nii loomises kui kohtumõistmises (s 5-7). Teiseks, Jumal ei tööta meie ajaskaalas (s 8) ning me ei saa mõõta tema plaane oma kalendriga. Tema ei ela ajas vaid igavikus. Kolmandaks, põhjus miks Jumal viivitab, peitub tema kannatlikkuses. Tuleviku Jumal on Jumal keda kirjeldatakse 2 Ms 34:6 – “halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest”. Enamik meist on elanud piisavalt kaua, et sattuda mõne ajaloo kulgu muutva sündmuse tunnistajaks. Ja kuna keegi ei saa enesele tagada üllatustevaba tuelvikku, ei saa keegi ka väita, et Jeesuse teist tulemist ei saa toimuda.
Järelikult: ainuke õige viis reageerida on selleks valmis olla.