Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Koduigatsus

Pühapäev, 13. Veebruar 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 63

Jumal kosutab janunevat hinge
1Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
2Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.
3Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust.
4Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.
5Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
6Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
7kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
8Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
9Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.
10Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
11Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.
12Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks, kes tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.

Mõned ütlevad, et kodu on seal, kus on su süda. Kus on sinu süda täna?

Miljonid inimesed on täna oma kodust väga kaugel. Mõned viibivad täiesti teistsuguses kliima-, kultuuri- ja keelekeskkonnas. Paljudel juhtudel kogevad nad avalikku vaenulikkust kas kohalike elanike või isegi keskkonna poolt.
Näiteks võiks tuua mehe päikeseküllastelt Filipiinidelt, kes õpib toime tulema Alaskal valitseva kujuteldamatu külmaga seetõttu, et tal on vaja enesele elatist teenida. Väga paljud taolistest inimestest on seotud ülemaailmsete töölepingutega, teised, vähem õnnelikud, on sõja, nälja, poliitiliste või usuliste repressioonide eest põgenejad.
Enamikul neist, keda mina kohanud olen, on tohutu koduigatsus. “Ma olen siin nii üksinda,“ nuttis üks vanem filipiinlanna mu õla najal meie esimesel kohtumisel Saksamaal. “Kui ma ainult saaksin praegu koju minna,” ohkas noor mees, “mu laps on haige, aga ma ei saa lahkuda.” Ja ta pani ette päikeseprillid, et varjata oma pisaraid.

Ka kuningas Taavet koges sama. Loetud psalmi kirjutas ta kõrbes põgenikuna, et päästa oma elu (s 10). Kuigi kuningas, pidi ka tema põgenema (s 12). Tol hetkel ei kummardanud ega ümmardanud teda ükski õukondlane. Ei naist, lapsi või ülikuid ta meelt lahutamas. Kogu kuningliku eluviisi mugavus oli jäänud minevikku ning jäänud oli spartalik eluviis kõrbes, tuulest ja liivast täidetud vaikus. Ja ometi ei väljendu selles laulus sügav igatsus mitte kodusoojuse ja mugavuse, kaotatud võimu või positsiooni - vaid Jumala järele (s 1).

Tõelises üksinduses ja eraldatuses võime viimse ja tõelise kodu leida vaid Jumalas. Ja selle avastas Taavet oma hädas. Seal kõrbes, kaugel templist ja pühapaikadest, sai ta siiski laulda kiitust Jumalale, taastuda tema ligiolus ning toetuda tema tõotustele (s 5-12).

Kas oled kodus või kaugel - kinnita oma vaade Jeesusele, sinu usu alustajale ning täideviijale, nii sa ei nõrke ega muutu araks. (Hb 12:2-3)

Selle kommentaari autor: Evelyn Miranda-Feliciano