Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Tarkus mis tuleb karistuses

Teisipäev, 15. Veebruar 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 29:1-14

Veel Saalomoni tarkust
1Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.
2Õigete rohkusest rahvas rõõmustab, aga õela valitsedes rahvas ägab.
3Tarkuse armastaja rõõmustab oma isa, aga kes hooradega seltsib, raiskab varanduse.
4Kuningas kindlustab maad õiguse abil, aga pistisevõtja laostab selle.
5Mees, kes oma ligimese vastu on libekeelne, laotab tema jalgadele võrgu.
6Kurja inimese üleastumised on talle püüniseks, aga õige hõiskab ja rõõmustab.
7Õiglane tunneb viletsate kohtuasja, aga õel ei taha sellest aru saada.
8Pilkajad kihutavad linna mässama, aga targad vaigistavad viha.
9Kui tark mees rumalaga kohut käib, siis too kas vihastab või naerab, aga rahu ei saa.
10Verejanulised vihkavad vaga, aga ausameelsed püüavad hoida tema hinge.
11Alp paiskab välja kogu oma viha, aga tark mees vaigistab teda lõpuks.
12Kui valitseja paneb tähele valekõnesid, siis on kõik ta teenrid õelad.
13Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist, Issand valgustab nende mõlema silmi.
14Kuningal, kes viletsaile ausasti kohut mõistab, on aujärg igavesti kindel.

Õpetussõnad pakuvad raamatutarkuse asemel elutarkust. Elutarkust aga omandatakse kogu elu jooksul. Üllatavalt leiame selle tarkuse keskmes karistuse. Jätkuvalt pöörduvad Õpetussõnad karistuse juurde tagasi ( 3, 15). Kaasaegsete õppimisteooriate kohaselt on õppimisprotsess aktiivne, sõltumatu tasust ning karistustest, inimese enese tingimustel põhinev teadmiste kogumine. Kas siin on vastuolu?

Vägagi sageli avanevad inimese silmad tõele alles kibedate elukogemuste kaudu. Sellepärast on ka Jumala noomimise ning kannatuste ajad inimesele suurte väljakutsete ajad. Katsumuste kestel oleme aga tegelikult Jumala erilise armu objektid, kuigi me seda nii ei pruugi üldse kogeda. Ka juba usklike inimestena vajame oma patususe tõttu jätkuvalt Jumala noomimist ning korralekutsumist. Selles mõttes ei saa me siin maa peal iial „valmis“, tiibadega pühakuiks.
„Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib!“ (Hb 12;5); „Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!“ (Ilm 3;19)
Piibliaegsesse pedagoogikasse kuulus ka füüsiline karistamine, mis tänapäeval on seadusega keelatud. Aga mingil viisil tuleb teadmine ja õpetus kohale toimetada. Kasvataja vastutab lapsele piiride õpetamise eest ning kõikidele tuleb õpetada enesedistsipliini. Ei ütlemine aga muutub järjest raskemaks praeguses kiire rahulduse keskkonnas ja käeulatuses olevate naudingute külluses.
Tarkuses sisaldub enesedistsipliin ning sellele lisaks enese vajaduste rahuldamise piiramine puudust kannatavate inimeste heaks (7). Mida vastutusrikkamal positsioonil keegi on, seda enam tuleb arvesse võtta teiste kasu (4,11). Ja ka vihatunnete väljendamine nõuab enesevalitsemise oskust.
Sellest kui hästi elutarkuse omandamises edasi jõuame, annavad meile parimat tagasisidet meie lähedased.

„Inimene õpib kuni elab…“

Selle kommentaari autor: Seija Mäkelä