Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 21:5-19
Jeesus kuulutab ette templi hävitamist ja suurt viletsust5Ja kui mõned ütlesid pühakoja kohta, et see on ilusate kividega ja tõotusandidega ehitud, siis Jeesus ütles:
6"Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!"7Aga nad küsisid temalt: "Õpetaja, millal need siis tulevad ja mis on tunnustäheks, kui need peavad sündima?"
8Jeesus ütles: "Vaadake, et teid ei eksitataks! Sest paljud tulevad minu nimel, öeldes: "Mina see olen!" ja "Aeg on lähedal!" Ärge minge nende järel!
9Aga kui te kuulete sõdadest ja rahutustest, siis ärge kartke, sest see kõik peab enne sündima, kuid lõpp ei ole veel niipea käes."
10Siis ta ütles neile: "Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu.
11Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast.12Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.
13See annab teile võimaluse tunnistamiseks.
14Jätke siis meelde, et te ette ei muretseks, mida eneste eest kosta,
15sest mina ise annan teile suu ja tarkuse, mille vastu ei saa seista ega rääkida keegi teie vastastest.
16Aga ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ja sõbrad reedavad teid ja lasevad mõned teie seast surmata,
17ning teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast.
18Ent juuksekarvgi ei saa hukka teie peast.
19Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge.
Salmis 7 esitatud küsimus on templi hävitamise kohta ning sellest räägib ka Jeesuse vastus. Kui näeme selles vaid viidet Jeesuse teisele tulemisele, jätame tähelepanuta väga olulise ajaloolise sündmuse tähenduse, mida Jeesus oli just ette kuulutanud. Salm 32 annab meile ajalise raami - see kõik juhtub kuulajate eluaja kestel. Ning need salmid viivad meid Jeruusalemma hävitamisele aastal 70 pKr (s 20-24). Mõtleme pisut selle tähenduse üle.
Jeesus räägib tegelikult sellest, kuidas kuulutatud rahvuslikus katastroofis peaksid käituma tema järgijad. Nad peavad kaineks jääma, ega tohi pead kaotada. Kui tulevad valeõpetajad, püüdes näida messiatena, ei tohi nad neid kuulata (s 8).Mitte iga rahvusvahelist intsidenti ei tohi nad käsitleda lõpumärgina - lõpp tuleb Jumala enese määratud ajal (s 9,10). Neil hirmusegastel aegadel saavad templi hävingut ette kuulutanud Jeesuse järgijad vaenamise ja tagakiusu objektideks (s 12, 16, 17). Siiski tuleb neil end rahulikuna hoida, usaldada Jumala kaitset ning olla innukad kutsudes teisi Jeesuse järel käima (s 13-15,18,19).
Hävitus ise saab olema hirmus, nii füüsilises kannatuses, mis sellega kaasneb, kui ka jubeduses, mida kogevad need, kes näevad paganaid trampimas üle Jumala püha linna (s 24). Need, kel on võimalik põgeneda enne, kui on liiga hilja - peavad seda igal juhul tegema (s 21). Ei saa olema mingit viimase minuti pääsemist - linn on hukatusele määratud.
Pole mingi ime, et Jeesust, nagu ka Jeremiat enne teda, peeti hukatuse kuulutamise prohvetiks ning leiti, et tal on halb mõju inimeste patriotismile. Kuid tema rääkis asjadest nii, nagu need olid, ning kõik ettekuulutatu pidi täide minema ühe põlvkonna möödudes.
Selle kommentaari autor: Dick France