Salmis 7 esitatud küsimus on templi hävitamise kohta ning sellest räägib ka Jeesuse vastus. Kui näeme selles vaid viidet Jeesuse teisele tulemisele, jätame tähelepanuta väga olulise ajaloolise sündmuse tähenduse, mida Jeesus oli just ette kuulutanud. Salm 32 annab meile ajalise raami - see kõik juhtub kuulajate eluaja kestel. Ning need salmid viivad meid Jeruusalemma hävitamisele aastal 70 pKr (s 20-24). Mõtleme pisut selle tähenduse üle.

Jeesus räägib tegelikult sellest, kuidas kuulutatud rahvuslikus katastroofis peaksid käituma tema järgijad. Nad peavad kaineks jääma, ega tohi pead kaotada. Kui tulevad valeõpetajad, püüdes näida messiatena, ei tohi nad neid kuulata (s 8).Mitte iga rahvusvahelist intsidenti ei tohi nad käsitleda lõpumärgina - lõpp tuleb Jumala enese määratud ajal (s 9,10). Neil hirmusegastel aegadel saavad templi hävingut ette kuulutanud Jeesuse järgijad vaenamise ja tagakiusu objektideks (s 12, 16, 17). Siiski tuleb neil end rahulikuna hoida, usaldada Jumala kaitset ning olla innukad kutsudes teisi Jeesuse järel käima (s 13-15,18,19).

Hävitus ise saab olema hirmus, nii füüsilises kannatuses, mis sellega kaasneb, kui ka jubeduses, mida kogevad need, kes näevad paganaid trampimas üle Jumala püha linna (s 24). Need, kel on võimalik põgeneda enne, kui on liiga hilja - peavad seda igal juhul tegema (s 21). Ei saa olema mingit viimase minuti pääsemist - linn on hukatusele määratud.

Pole mingi ime, et Jeesust, nagu ka Jeremiat enne teda, peeti hukatuse kuulutamise prohvetiks ning leiti, et tal on halb mõju inimeste patriotismile. Kuid tema rääkis asjadest nii, nagu need olid, ning kõik ettekuulutatu pidi täide minema ühe põlvkonna möödudes.