Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 22:1-22
Ahastushüüd ja tänulaul1Laulujuhatajale: viisil "Koiduaegne emahirv"; Taaveti laul.
2Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9"Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel."
10Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
Kui arvame, et Jumal on sind hüljanud, siis ei kehti enam teadmine, et Jumala poole võime hüüda igas ihu- ja hingehädas: patu sügavuses, kahetsuse põletavas tules, inimestest põlatuna, kurjuse meelevalda langenuna, usu kaotanuna, hingetühjuse ajal ja isegi surmatunnil.
Kas see on üldse võimalik? Kas ei tee see tühjaks kõike, mida oleme uskunud, mis on olnud meie lootus, meie pääste?
See psalm on ammu enne Jeesuse sündimist antud ilmutus sellest, mida Jumala Poeg pidi kannatama. Kui Jumala Ainusündinu, Isale sõnakuulelik surmani, peab kogema hüljatust Jumalast oma suurimas valus ja kannatuses, mida võime siis loota meie, patused inimlapsed?
Lausudes ristil Ps 22 algussõnad, näitab Jeesus meile tee, kuidas leida taas Jumalat, kui oleme Ta kaotanud. See tee on palve. Palve, mis algab karjega Jumala järele ja viib meid salm-salmilt välja kõige hullemast, mis iial võib juhtuda – usu kaotamisest Jumala armastusse.
See psalm on tungiv palve Jumala kaitse järele, sest isegi siis, kui su hing on tühi ja seal pole kohta Jumalale, on Tema ainuke, mis sul on. Jeesusele võid rääkida kõigest. Tema, kes on tundnud hüljatust inimestest ja Jumalast, kuuleb sind.
Selle kommentaari autor: Juta Siirak