Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:24-30
Kes on suurim?24Aga nende seas tõusis ka vaidlus, keda nendest tuleks arvata teistest suuremaks.
25Ent Jeesus ütles neile: "Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse "heategijaiks".
26Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib.
27Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.28Aga teie olete need, kes minu juures on püsinud mu kiusatustes,
29ja mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud,
30et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite troonidel, mõistes kohut Iisraeli kaheteistkümnele suguharule.
Kuidas võis keegi nii tõsises olukorras tõsta küsimuse oma aust? Või ehk ongi inimloomuses ühe väärikus silmapaistev teise alatuse taustal? Keda meil peetakse “suureks”? Kas mitte neid, kellel on võim teiste (rahvaste) üle? Mida julmem diktaator, seda rohkem teda ülistatakse. Kas selleks, et ellu jääda? Või et saada eneselegi osa tema aupaistest? Et minister tähendab teenijat (olgu siis ilmalikus või vaimulikus ametis), selle unustab eelkõige vastava ametikoha saanu ise. Kõige suurem teenija on Issand ise. Ta peseb jüngrite jalgu (vt Jh 13), Ta annab oma vere meie, vääritute eest. Ometi on kogudusteski otsekui auväärsemaid ja vähem auväärseid ameteid - õpetajal, kes loeb lauas söögipalve, ei sobi nõusid pesta ja vastupidi. Ka meie demokraatia on sageli vaid mittepäritav monarhia.
Kui kurat kiusas Jeesust kõrbes, vastandus seal kaks võimu. Teenida ainult Jumalat tähendab teha seda nii, nagu Jeesus tegi - andes oma elu inimeste eest. Nii teenib Jumal meid (mitte meie Teda) ka jumalateenistuses. Võttes vastu selle teenimise, on meie kohus armastada ja teenida oma ligimest. Me teenime Jeesuse eeskujul, ent ei kaota oma elu; me elame selleks, et teenida, olgu meie ametiks siis jutlustamine või nõudepesemine. Loe, mida ütleb selle kohta Rm 12:1.
Selle kommentaari autor: Juta Siirak