Loe läbi alltoodud kirjakoht: Luuka 23:13-25
Pilaatus mõistab Jeesuse surma13Pilaatus aga kutsus kokku ülempreestrid ja ülemad ja rahva
14ning ütles neile: "Te olete toonud minu juurde selle inimese otsekui rahva ässitaja, ja vaata, mina ei ole teie ees teda üle kuulates leidnud sellel inimesel ühtegi süüd, mida teie tema peale kaebate.
15Kuid ühtegi süüd ei ole leidnud ka Heroodes, sest ta on tema saatnud tagasi meie juurde. Ja vaata, ta ei ole teinud midagi, mis vääriks surma.
16Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks."
17[Aga ta oli kohustatud neile pühadeks ühe vangi vabaks laskma.]18Aga rahvahulk karjus ja hüüdis: "Hukka ta ära! Lase meile vabaks Barabas!"
19Too oli linnas sündinud mässu ja mõrva pärast vangi heidetud.
20Aga Pilaatus pöördus taas nende poole, tahtes vabaks lasta Jeesust.
21Kuid nemad karjusid vastu: "Löö risti, löö ta risti!"
22Tema aga ütles neile kolmandat korda: "Kuidas nii, mis ta siis halba on teinud? Ma ei ole temast leidnud ühtegi surmasüüd. Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks."
23Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.24Ja Pilaatus otsustas, et sünniks nende nõudmist mööda:
25ta laskis vabaks selle, kes mässamise ja mõrva pärast oli heidetud vangi, aga selle, keda nemad palusid, Jeesuse, andis ta nende meelevalla kätte.
Nii mõnigi inimene on arvamusel, et ülemustel on väga hea elu. Nagu vanasti öeldi, et nad söövad sularasva ja teevad, mida aina tahavad. Eestlastest kõige kõrgema mäetipu vallutanud mehe kirjeldus sellest, millist vaeva ja piina, millist õhupuudust pidi ta seal tipus ja sinna viimaseid meetreid läbides kogema, on kõike muud, kui ihaldusväärne. Juhi vastutusekoorem võib olla haigeks tegev ja vahel isegi tappev. Ilma korraliku ettevalmistuseta tippuronija on tõeliselt hull – andku Jumal talle andeks, sest ta ei tea, mis teda ees ootab.
Pilatus ei saa teha seda, mida ta kogu südamest tahaks teha. Neli korda püüab ta Jeesuse süüdimõistmisest kõrvale põigata. Esimesest korrast kõneleb Johannes oma evangeeliumi 19. ptk 6. ja 7. salmis, kui ta ütleb, et ajagu juudid ise Jeesuse kohtuasja. Edasi üritab ta lükata vastutust Heroodesele (Lk 23:7). Markus kõneleb 15. ptk 6.-9. salmis, et Pilatus püüab nüüd vabastada Jeesust. Kui ka see ei õnnestu, teatab ta rahvahulgale, et pole leidnud ühtegi surmasüüd Jeesuses. Ma karistan teda ja lasen ta seejärel vabaks. Rahvahulgad nõuavad Pilatuselt teistsugust otsust. Valju häälega nõuavad nad, et Jeesus löödaks risti ja mõrva sooritanud Barabas lastaks vabaks. Rahvajuht muutub siin rahvahulkade käsualuseks. Rooma võimu esindav Pilatus sunnitakse vabastama sellesama võimu vastu astunud mõrvari ja surma mõistma taevariigist kõneldava Jeesuse. Samas näitab see n-ö vahetuskaup Pilatuse selgrootust. Nii nagu Peetrus, kes salgab Jeesuse, nii annab rahvajuht Pilatus surma mehe, kelles ta mingit surmasüüd ei näe. Mis teeb ühe juhi nõrgaks? Miks hoiab mõni inimene oma kõrgest toolist kinni isegi siis, kui ta peab selle nimel vastuollu minema oma kindlate põhimõtetega? Küsigem eneselt, kas meil on selgroog, või oleme kõikuvad iga õpetuse tuules, kaasa noogutamas ka seal, kus peaks ütlema ei, plastiliinist kristlased, keda maailm voolib, sügavate merede põhjas, kivide külge klammerdununa elavad kottloomad. Sündides on neil selgroo arenguks kõik eeldused. Nad otsivad endale aga mõne kivi küljes mõnusa söögikoha ja sinna nad jäävad kuni elu kõpuni. Kui nende tegevuseks on vaid juurdeujunud söögi söömine, ei arene nende selgroog kunagi välja.
Selgrootud kristlased - kas jutt on ka meist? Ka meie peame päevast päeva valima Jeesuse ja Barabasi vahel. Kas anname talle neis valikutes vabaduse, või surmame ta armastuse, tema mõtted ja käsud eneses?
Selle kommentaari autor: Jaan Tammsalu