Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 4
Eliifas manitseb Iiobit1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2"Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
3Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.
4Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
5Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.
6Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
7Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
8Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.
9Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.
10Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.
11Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
12Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
13öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.
14Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
15Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.
16Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
17"Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?"
18Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
19veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
20Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.
21Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.
Kujutlegem järgmist pilti. Iiob on kaotanud kõik ning langenud suurde sisemisse tühjusesse ja kaosesse, needes päeva, millal ta sündis. Kolm sõpra on ta ümber – kas asjad lähevad nüüd paremaks? Vale!
Eliifas räägib esimesena. Vanimana sõpradest hakkab ta Iiobit kiitma tema nõuandmisoskuste eest ja selle eest, et ta on aidanud nii paljusid inimesi (s 1-4). Kõik on hästi hetkeni, kuni ta keerab oma sõnad ringi ja ütleb, et nüüd on aeg, kui Iiob peaks ise enda nõuandeid kuulda võtma (s 5, 6). Oh häda!
Eliifas muudkui jätkab ja oletab, et Iiob kannatab mingi varjatud patu tagajärjel. Ta peab selle vaid üles tunnistama ja Jumal taastab kõik (s 7-21).
Kas ka meie oleme mõnikord Eliifase moodi? Võtame tõest vaid osakese ja kanname selle lihtsalt kellegi teise ellu üle? Kannatuse probleem on väga keeruline. Kas oma arutlustes selle üle jõuame liiga tihti järeldusele, et kannatused on patu tagajärg? Iiobi lugu raputab meid välja oma väikesest mugavast maailmast, kus on kiirtoidu sarnased lahendused. Meile antakse realistlik pilt Iiobi elust – ta oli süütu ja kartis Jumalat, kuid siiski kannatas.