Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Iiob 7:1-21

Kolmapäev, 6. Aprill 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 7:1-21

Iiob süüdistab Jumalat
1Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?
2Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
3nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.
4Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: "Millal võin tõusta?" ja kui olen üles tõusnud, siis: "Millal tuleb õhtu?" Ma olen koiduni täis rahutust.
5Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.
6Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.
7Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.
8Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
9Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.
10Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.
11Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.
12Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
13Kui ma mõtlen: "Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma",
14siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
15nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
16Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
17Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
18vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
19Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
20Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?

Nendes Iiobi sõnades me tunneme ära, kui raske tal on. Kunagi õnnelik mees, 10 lapse isa, suure varanduse omanik, linnas austatud ja lugupeetud, ei oma nüüd enam mitte midagi muud peale oma valu, mis hinge koormab, peale haiguste, mis ihule liiga teevad.

Iiobi mõtted viivad teda juba surmavalla äärele. Ta mõtleb ja nendib inimelu kaduvust. Aga kõige selle juures nendib ta ka, et kui ta läheb ära surmavalda, siis kui Jumala pilk teda veel otsiks maa pealt, siis ei ole Iiobit enam seal. Ja nõnda küsib Iiob ikka ja taas edasi oma südames, miks on Jumal pannud ta enesele märklauaks, miks ei pööra Jumal tema rasket põlve ja saatust. Ja siin selle juures me võime pisut laiemalt küsida ja mõelda üleüldse kannatuste olemuse ja mõtte üle.

Kannatused saavad olla nii ihulised kui hingelised. Ja sagedasti on tegelikult just vaimsed, hingelised kannatused palju suuremad kui ihu kannatused. Enamasti on just hinge kannatused need, mis inimese suudavad isegi murda, nõnda et inimene jääb kaotajaks oma võitluses. Aga seda ei tohiks tegelikult juhtuda.
Kannatuste olemuse kohta ütleb Iiobi raamat eespool: Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast, vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
Iiobi raamat nendib, et kannatused tulenevad sagedasti siiski inimesest endast. Ja nii see siin maailmas ju ka tõepoolest on, ka tänases päevas. Meie inimlike kannatuste põhjuseks oleme me kas ise või on selleks põhjuseks lähedased meie ümber või teised kaasinimesed. Kannatus saab tegelikult alati alguse sealt, kus lõpeb meie õige suhe ja vahekord Jumalaga. Piisab meil ükskõik millise Jumalast antud vaimse seaduse, tema püha käsu vastu eksida, kui me sellega juba loome kannatuse. Me võime näiteid tuua siin väga erinevaid. Kõige lihtsam viis kannatust kaasinimeses tekitada on pöörduda tema poole halva, ülekohtuse kõnega, ja ongi mõnikord teise inimese päev rikutud, aga sagedasti isegi kogu elu rikutud. Kannatusi me võime põhjustada oma ebaustavuse ja truudusega. Kannatusi me võime põhjustada teoga, kui me teisele lausa valu teeme. Aga Iiobi raamat ütleb siia juurde, et on olemas ka siiski kannatusi, mida me peame kannatama sellepärast, et me oleme sündinud siia patusesse maailma ja oleme lihtsalt seotud selle maailmaga.

Selle kommentaari autor: Andres Mäevere