Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 8
Bildad kaitseb Jumala õiglust1Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2"Kui kaua sa tahad seda kuulutada, kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
3Kas Jumal peaks väänama õigust või Kõigevägevam väänama õiglust?
4Kui su lapsed pattu tegid tema vastu, siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
5Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat,
6kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
7Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks.
8Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
9Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari.
10Eks nad õpeta sind ja räägi sulle ja too oma südamest sõnu esile?
11Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda, või sirgub pilliroog ilma veeta?
12Alles veel kasvujõus, lõikamata, kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
13Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala, ja jumalatu inimese lootus kaob.
14Ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
15Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu, ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
16Ta haljendab päikese paistel ja tema võsud levivad üle ta aia.
17Ta juured on põimunud kivikangrusse, ta näeb kivide koda.
18Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt, siis ta salgab teda: "Ma ei ole sind näinudki!"
19Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu. Ja mullast võrsub juba teine.
20Vaata, Jumal ei hülga vaga ega võta kinni pahategijate käest.
21Veel täidab ta sinu suu naeruga ja su huuled hõiskamisega.
22Kes sind vihkavad, peavad ennast katma häbiga ja õelate telki ei ole enam."
Ja kõige selle juures ta selgitab, et äärmuslikus olukorras ei ole muud tuge ja lootust kui vaid ainult Jumal. Aga see lootus on rajatud usule. Ja ta ütleb selle usu kohta, et see on härmalõnga sarnane – nii õrn ja nii imeline. Ja usalduski on otsekui ämblikuvõrk – nõnda õrn ja nõnda tundlik. Võibolla ei suuda Iiob, vaatamata oma sügavale usaldusele Jumala vastu, neid sõnu praegu veel lõpuni mõista, aga hiljem ta kogeb, et need sõnad on tõepoolest õiged ka tema kohta.
Ja selles on antud nüüd sügav mõtlemine ja eeskuju ka meie jaoks. Vaatamata kõigele, kui raske meil on, kui sügavale me oma elukannatustes oleme langenud, ükskõik kui vähe lootust meil ka inimlikult kusagilt koidaks, aga kui me toetume oma hinges Jumala poole, siis me võime uskuda ja teada, et Jumal meid siiski lõpuks meie kannatustest välja kannab. Kusagil on Jumalal meie jaoks pandud tallele juba valgust, on pandud tallele nõu meie vabastamiseks, aga selleks kõigeks me peame jääma oma südames lõpuni kindlaks ja lõpuni ustavaks.
Vastupidi sellele räägib Bildad inimesest, kes on unustanud Jumala, kelle südames on samuti suured plaanid, suured ootused, ja on öeldud, et mingil hetkel ta on tõepoolest haljas ja rammus ja roheline selles maailmas, kui võrrelda teda taimega, mis kasvab veeallika lättel. Aga ta ütleb, et jumalatu inimese lootus on petlik. Ühegi saatus, kes oma südames kannab kurja, ei saa lõppeda hästi. Ta ütleb: see kuivab kiiremini, kui kõik muu rohi. Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala.
Selle kommentaari autor: Andres Mäevere