Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 10
Iiob kahetseb oma sündimist1Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
2ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
3Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?
4Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?
5Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,
6et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,
7kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
8Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!
9Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
10Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
11Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
12Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
13Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:
14kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.
15Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
16Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
17Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.
18Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!
19Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.
20Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
21enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,
22maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!"
Selles on Iiobi täielik alandumine Jumala ette, Jumala au ja ülemvõimuse tunnistamine. Eespool on veel öeldud: “Õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Halvem on, kui meid jäetakse eksituse sisse. Ja see on üks tahk kannatuste juures, millele me alati peame mõtlema. Kas ei ole kannatus meile antud selleks, et Jumal tahab meie südame tähelepanu millelegi juhtida, ja juhtida justnimelt millegi sellise peale, mida me oleme oma elus valesti teinud või tegemas, milles me eksime Jumala püha armastuse seaduse vastu. Ja kui nüüd kõik meie elus vanamoodi edasi läheks, siis me sagedasti ei märkakski ise oma süüd ega oma eksimust, sest sinna kõige selle juurde on ju veel öeldud: “Kes on inimest veel kavalam petma kui inimese süda iseeneses. Inimene oma südames suudab leida ka kõige halvemale teole mingi väga hea põhjuse ja usutava vabanduse. Ja kui ta midagi muud ei leia, siis ta ütleb, et teine ongi niisugune halb ja ülekohtune ise ja on täiesti hea ja paras, kui talle samuti ülekohust ja halba sünnib. Aga Jumal on meid hoiatanud, et me kohtumõistmist ei võtaks enese kätte. Nii, olles saanud üheaegselt kohtunikuks ja otsuse täideviijaks, oleme me samaaegselt saanud ka süüdlaseks. Sest ükski, kes teeb kurja selles maailma, ükskõik, kui head kavatsused tal ka selle kurja tegemiseks oleksid, on süüdlane Jumala palge ees. Ja vaatamata tema headele kavatsustele, tabab teda ennast karistus. Ja tema enda juurde jõuab kannatus ja valu. Ja sagedasti me võibolla alles siis märkame ja suudame mõista, et me ise oleme milleski eksinud.
Selle kommentaari autor: Andres Mäevere