Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Iiob 9

Reede, 8. Aprill 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 9

Iiob ei ole võimeline Jumalaga kohut käima
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2"Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?
3Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.
4Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?
5Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;
6tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;
7tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;
8tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;
9tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;
10tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.
11Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.
12Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: "Mis sa teed?"
13Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.
14Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?
15Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.
16Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,
17tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,
18kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.
19Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?
20Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.
21Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
22Ükskõik! Seepärast ma ütlen: "Tema hävitab niihästi õige kui õela."
23Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.
24Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?
25Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.
26Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.
27Kui ma mõtlen: "Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus",
28siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
29Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?
30Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,
31pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.
32Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.
33Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.
34Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!
35Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.

Me näeme, et Iiob ei ole oma südames sugugi siiski rahul sellega, mis sünnib, ja ta pigem teeb oma südames Jumalale lausa etteheiteid. Aga kõige selle juures ütleb ta, et mul ei ole võimalik Jumalaga kohut käia, Temaga, kes on üle kõige, kes on ise kõigele kohtumõistjaks, on kõikide asjade alguseks ja lõpuks.

Ja sellepärast ta alandab ennast oma südames Jumala ette ja ütleb, et olgugi minu mõtted sellised, olgugi, et ma ei tunne ennast otseselt süüdi milleski, ma siiski alandun oma hinges Jumala ette, et Tema tahtmine saaks sündida mu elu üle. Ja kõige selle juurde ta ütleb, et teisiti see ei ole lihtsalt võimalik. See on ainus võimalus Iiobi ja üleüldse inimese jaoks.
Eks meistki nii mõnigi tahaks sagedasti Jumalaga kohut käia, eks meistki nii mõnigi nuriseb oma elu ja saatuse üle ja küsib oma hinges ja ütleb, kas ei võiks parem, ilusam, kaunim ja rikkalikum olla. Paljud, ma olen kuulnud, kuidas ütlevad, et aga miks Jumal laseb kõike seda sündida selles maailmas – ülekohut, sõdasid, haigusi, surma, kannatusi? Kui Ta oleks kõigeväeline Jumal, siis Ta võiks ju kõike seda muuta oma ainsa sõnaga, oma ainsa käeliigutusega. Ja nii me võiksimegi koos nendega küsida oma hinges, et kas siis Jumal ongi kõiges meie hädas ja viletsuses süüdi? Miks Ta ei ole pööranud meie põlve?
Jumal vastab meile selle peale, et meil peab olema kannatust. On ju Jumala sõnas selgelt kirja pandud, et kohtupäev on antud inimese ja maailma jaoks. Aga enne seda peavad kõikide südamemõtted saama avalikuks – nii heade kui kurjade. Ja on ju maailma võrreldud väga tabavalt nisupõlluga, kus kasvavad kõrvuti vili ja umbrohi. Ja tõepoolest – mõlema peale paistab Jumala päike, mõlemad saavad osa vihmast ja soojusest ja kõigest, mis kasvamiseks vaja on. Selle juures me võime isegi tähele panna, et umbrohi nii mõnigi kord kasvab kiiremini ja paremini. Aga me teame ka seda, et umbrohi aja täis saades heidetakse kõrvale ja visatakse ära ja ainult hea vili kantakse aitadesse. Ja nii ka meid kord Jumala kohtupäevas.

Meil peab olema kannatust.

Selle kommentaari autor: Andres Mäevere