Minu arusaamine sellest tekstist muutus oluliselt, kui me koos naisega nägime, kuidas Briti muuseumi juures Rooma sõduritena riietatud inimrühm harjutas manöövreid. Nad kasutasid suuri mõõku oma kuulsas rivimoodustises, et kaitsta end vaenlase rünnakute vastu. Koos olid nad haavamatud. Samamoodi pole ette nähtud, et me võidaksime saatana eraldiseisvate Kristuse sõduritena.
Käsk “saage tugevaks Issandas ja Ta tugevuse jõus” (s 10), on tähtsam kõigist juhistest, mis järgnevad. Selles kirjas eespool on Paulus juba rääkinud Jumala väest (Ef 1:19-21,3:7,16,18,20). Nüüd tuletab ta meelde, et me oleme vaimses lahingus ja peame seetõttu seisma kindlalt, riietatuna sellesse väesse. Tänapäeva maailmas, mis on täis ahvatlevat reklaami, peame olema teadlikud, et vaimsed jõud püüavad kasutada igasuguseid meetodeid, et valitseda meie mõtlemise ja elustiili üle.
Hesekielil on nägemus kuivanud kontidest, mis ärkavad ellu ja tõusevad üles kui suur sõjavägi (Hs 37:10). Armee, mis võitleb koos nagu üks ihu, on äärmiselt võimas jõud, kuid erinevate osade vahel suhtlemise ebaõnnestumine võib kergesti lõppeda vaenlase eduga. David Watson (“Ma usun kogudusse”, H&S, 1978) kommenteerib, et nii selles kui igas muus sõjas on võtmeprintsiipideks tunda vaenlast, järgida juhti, panna selga sõjavarustus ja kasutada oma relvi. Pea meeles, et relvastuse osad – tõde, õiglus, rahu, usk, pääste, Jumala Sõna – on kõik evangeeliumi erinevad aspektid. Olgem siis keskendunud sellele imele, mille Jumal on meie jaoks korda saatnud Kristuses. Muidugi on nii selles kui igas muus sõjas distsipliin väga oluline (2 Ti 2:3,4; 1 Ko 9:25-27), eriti Vaimus palvetamine kõige pärast, mida teeme ja planeerime (s 18). See on meie salarelv, mille vastu vaenlane ei saa.