Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ef 6:1-9
Kodukorrast1Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige!
2"Austa oma isa ja ema," see on esimene käsusõna tõotusega,
3"et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!"
4Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!5Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad nagu Kristusele kartuse ja värinaga siiras südames,
6mitte silmapetteks otsekui inimeste ees lipitsemiseks, vaid nagu Kristuse sulased, kes kõigest hingest teevad Jumala tahtmist,
7teenides heal meelel otsekui Issandat ja mitte nagu inimesi,
8teades, et igaüks, kui ta on teinud midagi head, saab selle eest tasu Issanda käest, olgu ta ori või vaba.
9Ja teie, isandad, tehke sedasama neile ning jätke maha ähvardamine, teades, et nii neil kui teil on Isand taevas ning tema juures ei ole mingit erapoolikust.
Esmapilgul võib seda kirjakohta olla egalitaarsel ühiskonnal raske omaks võtta. Kuid meil on vaja mõista, et Paulus tahab lammutada kultuurilisi vaheseinu. Ta pöördub nii isandate kui orjade poole, nii isade kui laste poole. See vastastikune vastutamine oli midagi tõeliselt radikaalset omas ajas, kui isandatel oli Rooma seaduse järgi õigus kohelda oma orje, nagu nad tahtsid, ja ka lapsed olid justkui alamast klassist, mitte sellised hellitatud kullakesed nagu täna. Et isade ja isandate poole tuleb pöörduda nagu laste ja orjade poole rõhutab, et nende autoriteet ei ole absoluutne. Isadel on Issand (s 7) ja peremeestel Isand taevas (s 9), kelle ees nad vastutavad.
Kõik meie hulgast, kel ühel või teisel viisil on teiste ülemad, peaksid seda südamesse võtma. Vanematena peame mõtlema vähem sellest, kui ülekäte läinud on meie lapsed on, ja rohkem vastutusest: Ärge ajage oma lapsi vihale olles karmid nende vastu. Võtke nad käekõrvale ja juhtige nad Isanda teele (s 4). Kas Jumal on rahul sellega, kuidas me täidame seda rolli? Ja kui me oleme ülemused, on juhised samad: mitte mingeid solvanguid palun ega mingeid ähvardusi (s 9).
Loomulikult on enamik meist palgatöölised, mitte tööandjad ega ülemused. Meie ülesanne on mitte toriseda juhtimise pärast, vaid pigem alati hoida meeles, et pole oluline, kes juhtub olema käsuandja, tegelikult teenid sa Jumalat (s 7). Kohustus austada ja karta oma vanemaid kestab nii kaua, kui nad elavad.
Selle kommentaari autor: Andrew Clark