Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 16:1-22
Iiob ei ole rahul Jumala talitusviisiga1Aga Iiob rääkis ja ütles:
2"Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.
3Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
4Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.
5Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
6Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
7Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
8Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.
9Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
10Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.
11Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.
12Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
13ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.
14Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.
15Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.
16Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
17kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.
18Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
19Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.
20Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,
Selle peatüki võib jaotada kolme ossa: salmid 1-6, 7-17 ja 18-22. Esimeses osas on pöördumine sõprade poole ja siin on ilmne etteheide: sõbrad, te ei mõista tegelikult minu olukorda. Salmis 2 nimetab ta neid tüütavateks trööstijateks. Salmis 4 ütleb: minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel. Kaasaja maailmas on suur vajadus empaatia järele, et keegi suudaks sügavuti sisse elada teise inimese olukorda. Ja mitte ainult sisse elada, vaid näidata ka väljapääsu. Kas sina suudad?
Teises osas kirjeldab Iiob oma rasket olukorda ja ütleb, et Jumal on kogu selle raskuse põhjustaja. Eriti raske sõnastus on salmis 9: ta viha rebis ja vaenas mind, ta kiristas minu pärast hambaid. Olles lugenud Iiobi raamatu algust me teame, et mitte Jumal ei teinud Iiobile kõike seda vaeva ja raskust, vaid saatan. Kõiges halvas Jumalat süüdistada on ilmselt viga. Ja siiski me paneme tähele, et Jumal lubas saatanat Iiobit proovile panna. Aga need on kaks eri asja: kas Jumal ise teeb kellelegi halba või et ta lubab teatud raskused sinu ja minu ellu. Nii Iiobi raamatu kui kogu Piibli põhjal olen ma raudselt veendunud, et Jumal ei ole pahatahtlik, Jumal ei soovi kellelegi halba. Miks siiski kannatused ja raskused ja katsumused minu ja sinu ellu tulevad, sellele on raske vastust leida. Aga ma kordan veelkord: Jumal ei ole pahatahtlik, vastupidi – Ta on heatahtlik.
Kolmanda osa algust, salmi 18 on eriti raske lugeda. Seda olukorda võiks kirjeldada sõnaga “ahastus”. See on südame karje valus ja vaevas. Ja ometi ei ole ka see olukord täiseti pime ja lootusetu. Iiob haarab kinni Jumalast ja ütleb: Jumal, mingi lootus ju ometi on (s 19). Ja tegelikult ongi (1Jh 2:1, Ro 8:34). See, mida Iiob aimamisi ütleb oma ahastuses, on Uue Testamendi ajajärgul selgeks saanud: meil on eestkõneleja kõrgustes, Jeesus Kristus, kes on Isa juures ja palub meie eest.
Selle kommentaari autor: Eenok Palm