Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 18:1-21
Bildad kirjeldab õela saatust1Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2"Millal sa teed sõnadele lõpu? Mõtle järele, ja rääkigem siis.
3Miks peetakse meid loomadeks, oleme rumalad teie silmis?
4Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad - kas sinu pärast jäetakse maha maa või nihutatakse kalju oma asemelt?
5Jah, õela valgus kustub ja tema tuleleek ei paista.
6Ta telgis pimeneb valgus ja ta kohal kustub tema lamp.
7Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks ja ta oma nõu paiskab ta maha.
8Sest ta oma jalad viivad ta võrku ja ta käib püüniste peal.
9Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni.
10Tema jaoks on peidetud maa peale köis, teerajale silmus.
11Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul.
12Õnnetus tunneb nälga tema järele, hukatus on valmis tema kukutamiseks.
13Tõbi sööb ta naha, surma esmasündinu sööb ta liikmed.
14Tema telgist kistakse ta lootus ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
15Tema telki asub elama see, mis pole tema oma, ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
16Temal kuivavad juured alt ja närtsivad oksad pealt.
17Mälestus temast kaob maalt ja ta nime ei nimetata tänaval.
18Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse maailmast ära.
19Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas, ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
20Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast ja inimesi idas haarab hirm.
Rääkides Iiobile hinge lõhkikäristamisest, vihjab Bildad Iiobile enesele kui oma hinge lõhki käristajale. Ja tõsi see on, et Jumala tahte vastu eksides teeb jumalakartmatu inimene enesele halba. Jumala seadused ei saa rikutud inimeste eksimisest, vaid inimene ise saab haavatud.
Ometi sünnib lõplik lõhkikäristamine vaid nendega, kes teadlikult, ilma meeleparanduseta jätkavad patu tegemist. Iiob nende hulka ei kuulunud. Samuti unustab Bildad Iiobi raamatustki leitava sügava tõe, et Jumal võib oma last ta enese kasu pärast karistada. Võltsavaga Bildadi mõtted nii sügavale ei küüni. Süütu kannatamine, mis inimlikule arutlusele võib olla vastuvõetamatu, toob uskujale meelde kannatamise Kristuse kaaskannatajana.
Salmides 5-21 käsitletakse kurja inimese saatust mitmetahuliselt ja kujundlikult, samas leiame sealt ka Bildadi väärarusaamad. Ometi on neis ka arvestatavaid tõdesid – nt jumalatu saatus, mida kirjeldatakse valguse ning pimeduse metafooride abil ( s 5,6 18). Jahipidamisest võetud väljendid maalivad pildi jumalatu lõksu langemisest ( s 8-10). Samu pilte kasutab
ka prohvet Jesaja viimsetest aegadest ennustades. Palju kasutab Bildad vaenlase kujundit (s 11-15 ja 17-19). See kõik loob ühese pildi vääratest alustest, millele inimene siin elus ei saa midagi püsivat rajada.
Selle kommentaari autor: Erkki Ranta