Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 20
Soofar näitab õelale määratud osa1Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2"Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.
3Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.
4Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
5et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?
6Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,
7ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: "Kus ta on?"
8Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.
9Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.
10Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.
11Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.
12Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,
13kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,
14muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.
15Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja.
16Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.
17Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.
18Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.
19Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.
20Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.
21Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.
22Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.
23Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.
24Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,
25viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.
26Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.
27Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.
28Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.
29See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab."
Enne kui läheme selle teksti juurde peame selgeks tegema teatud mõisted, mis korduvad Vanas Testamendis väga sageli. Need on õige, õel ja patune. Õige inimene tähendab jumalakartlikku, õiglast inimest, kes elab koos Jumalaga, usub Temasse ja tunnistab Teda. Õel on inimene, kes on lahti ütelnud Jumalast oma sisemuses, aga ta ei näita seda tegudega välja. Patune on selline õel inimene, kes väljendab Jumalast lahtiütlemist ja sisemist rikutust ka tegudega. Veelgi enam, patune näitab oma suhtumist ka irvitades õige ja Jumala üle.
Soofar on oma sõbra Iiobi peale väga pahane. Iiob on tema meelest patune ja sellepärast peab ta kannatama. Oma sõnade kinnituseks hakkab ta kirjeldama patuse inimese saatust, mis väliselt tõesti sarnaneb kannataja Iiobi omaga. Soofar ütleb, et kui võimas ka ei oleks patune, lõpuks ta hukkub oma häbis. Kui me loeme seda peatükki Iiobi raamatust, siis patuse saatus on Soofari sõnade järgi nagu õudusunenägu. Sellist saatust ei soovi keegi isegi oma vihavaenlasele. Kui Vanas Testamendis räägitakse meeldivast toidust - ja ka selles salmis on see meeldiv toit, mis ei rahusta seda patust inimest -, siis mõeldakse siin ebaõiglaselt kogutud varandust. Vaatame lähemalt siis Soofari teksti. Patuse järglased hukkuvad, teenitud vara läheb teiste kätte. Need, keda ta on rõhunud ja kellelt välja petnud, astuvad tema enda vastu. Patt ja seadusetus toovad endaga kaasa tasu ja karistuse. Kui tuttav mõte meile, inimestele! Kas me ei olegi samamoodi mõelnud nagu Soofar? Küll Jumal karistab sind, et sa sureks oma pattudesse. Sa oled nii patune, et Jumal ka ei kannata sind, inimestest rääkimata. Iiob aga ei nõustu oma sõbra Soofari seisukohaga sellest nii-öelda õiglasest kohtumõistmisest. Jumal ei ole õnneks inimene. Ja me näeme lõpuks, et Iiobil on õigus. Vaatame, milles seisned Iiobi sõprade eksimus Jumala ja kannatava Iiobi vastu. Esiteks süüdistasid nad Iiobit olematutes pattudes väitega, et kui inimene niimoodi kannatab, on ta järelikult väga patune Jumala ees. Teiseks. Eelneva põhjal arvasid sõbrad, et see, mis toimub Iiobiga, on Jumala kohus ja karistus. Nad julgesid oma mõistmatuses ja kättemaksuvaimus inimestena Jumala kohtumõistjateks saada.
Tuleks olla väga ettevaatlik väljenditega “Jumal karistab” või “Jumal karistagu sind sinu pattude pärast”. Ärgem olgem jumalad. Ärgem saagem Soofari sarnaseks oma mõtetes ja sõnades. Iiob oma süütu kannatamise ja kannatlikkusega oli ka meie Issanda Jeesuse Kristuse sarnane. Ja meile, kristlastele, on see väga tähtis. Sellepärast loetakse Jeesuse Kristuse kannatamise ajal, suure paastu ajal ja eriti Suurel Nädalal kirikutes lugusid paljukannatanud Iiobist.
Selle kommentaari autor: Andreas Põld