Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 21
Iiob väidab, et õelad elavad hästi1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2"Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
3Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
4Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
5Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
6Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
7Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
8Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
9Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
10Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
11Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
12Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
13Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
14Nad ütlevad Jumalale: "Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
15Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?"
16Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
17Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
18et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
19Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
20Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
21Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
22Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
23Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
24reied lihavad ja kondid täis üdi.
25Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
26Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
27Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
28Sest te küsite: "Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?"
29Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
30et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
31Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
32Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
33Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
34Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale."
Vaatame, milline saatus on tabanud Iiobit. Iiob on murtud, haige, kõigest ilma jäänud. Vara ei ole, pere on hukkunud, täis paiseid ja pidalitõbe. Tal ei ole enam midagi järgi jäänud. Ja ka vähesed sõbrad on asunud tema vastu. Iiob on meeleheitel ja ärritunud ning otsib lohutust ja mõistmist. Kes meist toimiks teistmoodi? Iiob küsib Jumala käest, et miks tema, Iiob, olles süütu, peab kannatama. Miks tema, kes on alati õnnistanud ja kiitnud Jumalat ja elanud vastavalt tema seadustele. Iiob ütleb oma sõpradele, et patust tabavad sama harva või sama sageli õnnetused kui õiget. Õiglane võib tunda küll nõutust selle pärast ja isegi pahandada. Aga nii see on. Ka ei nõustu Iiob väitega, et patune saab karistada oma laste kaudu või teisiti öeldes, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. Sest, kui inimene sureb, ei tea ta midagi oma lastest. Tõepoolest, nii õige kui ka õela saatus on Jumala käes. Ja kui Jumal ise halastab patuse peale, siis ei tohiks ka inimene kohut mõista ja veel vähem karistada. Siin peitubki Iiobi sõprade eksimus. Nad tahavad olla Jumalast targemad, kandes inimliku kättemaksuidee üle Jumalale. Temale, kes on oma tarkuses mõõtmatult üle inimesest. Karistus ei väljendu meie elus ainult ebaõnnena. Sageli ei suuda me mõista, miks üks või teine asi meie elus toimub: õnnetused, raskused, läbielamused, kannatus. Igakord ei ole ka maine heaolu ja õnn Jumala õnnistuse väljenduseks. Tuleb ka kannatada, nagu meie Issand seda on teinud. Tuleb jääda kindlaks usus ja mitte kaotada lootust Jumala halastusele.
Selle kommentaari autor: Andreas Põld