Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 42
Iiob kahetseb, Jumal andestab1Siis Iiob vastas Issandale ja ütles:
2"Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu.
3Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista.
4Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
5Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.
6Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas." 7Ja pärast seda kui Issand oli rääkinud need sõnad Iiobile, ütles Issand teemanlasele Eliifasele: "Mu viha on süttinud põlema sinu vastu ja su mõlema sõbra vastu, sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!
8Võtke siis nüüd seitse härjavärssi ja seitse jäära ning minge mu sulase Iiobi juurde ja ohverdage eneste eest põletusohver, ja mu sulane Iiob palvetagu teie eest; sest ma kuulen ainult tema palvet, et mitte talitada teiega häbistavalt, kuigi te ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!"
9Siis läksid teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar ja tegid, nagu Issand neile oli öelnud; ja Issand kuulis Iiobi palvet.Jumal õnnistab Iiobit10Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.
11Ja tema juurde tulid kõik ta vennad ja kõik ta õed ja kõik, kes teda enne olid tundnud, ja võtsid leiba koos temaga ta kojas; ja nad avaldasid temale kaastunnet ja trööstisid teda selle õnnetuse pärast, mis Issand temale oli lasknud tulla; ja igaüks andis temale ühe kaaluühiku raha ja ühe kuldrõnga.
12Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit.
13Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart.
14Ta pani ühele tütrele nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandale Keren-Hapuuk.
15Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel.
16Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve.
17Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.
Jumala imelise ligiolu valguses ei suuda Iiob teha muud, kui tunnistada oma väärtusetust. Ta tajub, et õigeksmõistmine on palju vähem oluline kui tema suhe Kõigevägevamaga. Kõik, mida Iiob nüüd teha soovib, on olla alandlik ja näidata oma kurbust (s 6). Vale ei olnud kaeblemine ega oma süütuse rõhutamine, kuid oma õiguste nõudmine oli loonud barjääri tema ja Jumala vahel. Ühestki kannatusest ega kaotusest pole hullem mitte omada suhet Jumalaga. Kui Iiob teeb korda oma suhte Jumalaga, siis lähevad korda ka muud suhted. Iiob palvetab oma trööstijate eest (s 10) ja pidutseb oma vanade sõpradega (s 11). Kui kogetakse Jumala andestust, on lihtsam andestada ka oma vaenlastele. On suurepärane, et Iiobi rikkused taastati mitmekordselt (s 12).
Usk, mis aktsepteerib kannatused, on üllas, aga kui ülistatakse kannatusi kui pühendumuse kõrgeimat astet, ollakse valel teel. Iiobi taastatud rikkus ei tõesta ka, et Jumal õnnistab materiaalselt kõiki, kes on ustavad. Jumala soosing on Tema valik, kuid Ta armastus meie vastu on igavene.