Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 12
Abipalve libekeelsete vastu1Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.
2Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!
3Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.
4Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,
5kes ütlevad: "Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?"
6"Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles," ütleb Issand, "ma toon pääste sellele, kes hingeldab."
7Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.
8Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.
9Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.
Teksti autor ütleb: “Vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud.” Räägitakse tühja juttu. Jutt on mitmetähenduslik või hoopis mittemidagiütlev. Võibolla on see paljude avaliku elu tegelaste suhtes ülekohtune, kuid kas me ei ole mitte tähele pannud, et paljud neist, kellel on võimalus massiteabevahendite – raadio, televiisori ja ajalehtede – kaudu oma mõtteid avaldada, suudavad rääkida või kirjutada väga palju ja väga veenvalt mitte millestki. Lubadusi jagatakse vasakule ja paremale, kuid kui valimised läbi saavad, selgub, et kõik läheb edasi vanaviisi. Eesti pole siin sugugi erand. Kui inimene paneb oma lootuse teisele inimesele, siis Jumal ütleb, et sellest ei tule välja mitte midagi. Ja kui me inimestena kuulame kogu aeg neid lubadusi, mida meile antakse ega pane oma lootust Jumala peale, siis me saame oma palga, mis meil, inimestel, saada on. Meie tekstis on read, mis justkui peegeldavad kõnelejate üleolekutunnet. “Oma keele tõttu oleme me tugevad. Meie huuled on meie võimuses. Kes on meile isandaks?” Tõepoolest: kes saab rahva poolehoiu, kelle me valime oma isandaks? Ikka selle, kes kenamini räägib ja meile rohkem lubab. Kui Jumala Sõna põhimõte on, et puud tuntakse tema viljadest, siis poliitikas unustame me selle hoopistükkis ära ning teeme oma otsused plakatite ja loosungite põhjal.
Kas nii vanal piiblitekstil, mis on kirja pandud umbes 3000 aastat tagasi, on meile ka just praegusel hetkel, aastal 2005, midagi öelda? Küllap on. Praegu on suve algus ja sügisel on tulemas taas valimised. Tänavad täituvad plakatitega ning televisioon, raadio ja ajalehed suurte lubadustega. Selle laulu tekst tuletas mulle meelde, et Jumal hoolib oma rahvast, ning Ta paneb südamele, et me õpiksime vahet tegema tõsisel jutul ja tühjal jutul, et me saaksime aru, mis on öeldud libekeelselt ja millel on sisu, mis on öeldud ausalt või mis on öeldud silmakirjalikult. Salm 7 ütleb: “Jehoova kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis töökojas on sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.” Kõike, mida räägitakse ja mida meile lubatakse, peaksime kaaluma selles valguses.
Selle kommentaari autor: Ilmar Tomusk