Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 8:40-56
Jeesus äratab surnuist Jairuse tütre ja tervendab veritõbise naise40Aga kui Jeesus tagasi pöördus, võttis teda vastu rahvahulk, sest nad kõik ootasid teda.
41Ja vaata, tuli mees, nimega Jairus, ta oli sünagoogi ülem. Ja ta langes Jeesuse jalge ette ning palus teda tulla oma koju,
42sest tal oli üksainus tütar, umbes kaksteist aastat vana, ja see oli suremas. Aga Jeesuse sinnaminekul tungles rahvahulk tema ümber.
43Ja üks naine, kes oli veritõves olnud kaksteist aastat ja arstide peale ära kulutanud kogu oma vara, ning keda ükski ei olnud suutnud terveks teha,
44see tuli Jeesuse selja taha ja puudutas ta kuue palistust. Ja otsekohe lakkas ta verejooks.
45Ja Jeesus küsis: "Kes puudutas mind?" Aga kui kõik eitasid, ütles Peetrus: "Õpetaja, rahvahulgad lausa tungivad su peale ja rõhuvad sind."
46Aga Jeesus ütles: "Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väge enesest välja minevat."
47Kui naine nägi, et ta ei saa varjule jääda, tuli ta värisedes ja langes Jeesuse ette maha ja kuulutas kogu rahva ees, mis põhjusel ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli paranenud.
48Jeesus aga ütles naisele: "Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!"49Kui ta alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema perest ja ütles: "Su tütar on surnud, ära tülita enam Õpetajat!"
50Aga seda kuuldes Jeesus vastas Jairusele: "Ära karda, usu ainult, ja ta pääseb!"
51Kui ta siis läks majja, ei lasknud ta kedagi endaga koos sisse tulla peale Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning lapse isa ja ema.
52Kõik nutsid ja halisesid tütarlapse pärast. Aga Jeesus ütles: "Ärge nutke, ta ei ole surnud, vaid magab!"
53Ja nad naersid tema üle, teades, et tütarlaps on surnud.
54Aga Jeesus hüüdis tüdruku käest kinni võttes: "Tütarlaps, ärka üles!"
55Ja vaim pöördus tüdrukusse tagasi ja ta tõusis otsekohe üles. Ja Jeesus käskis talle süüa anda.
56Ja tütarlapse vanemad olid jahmunud; aga Jeesus keelas neid kellelegi seda rääkimast, mis oli sündinud.
Kui ma olin veel vallaline ja ootasin oma Mr. Õiget, oli levinud niisugune arusaam, et halvim asi, mida sa võid teha, on välja näidata oma meeleheidet. Aktsepteeritud tarkus oli: “Kui tahad abielluda, tuleb võtta seda kui mängu, st tuleb teeselda, et see on sulle ükskõik. Ma pole kunagi armastanud teha asju poolikult, niisiis õnnestus mul aastaid mehi eemale peletada. Meie, kristlased, oleme naljakad tüübid. Õhtul enne uinumist nutame oma vastamata palvete pärast ja siis elame päev päeva järel eitades oma probleeme. Igatseme oma olukordades läbimurret, kuid käitume, nagu me ei tahaks seda. Arusaadavalt ei taha me, et meie soovid meie üle võimust võtaksid, kuid nii võime mõnikord olla just nende kütkes.
Selles kirjakohas näeme kahte inimest, kes pöörduvad meeleheitlikult Jeesuse poole, oodates, et too teeks imeteo - ja Jeesus vastab neile. Jairus, respekteeritud sünagoogiülem langeb vaidlusi tekitava õpetaja jalgade ette, anudes teda kõigi ees (s 41). Naine, ühiskonnast väljaheidetu, pressib läbi rahva, ja läbi omaenda hirmu ja häbi, et jõuda Jeesuseni. Mitte kumbki ei hooli inimeste arvamusest. Kui nad vaid jõuaksid Jeesuseni – ükskõik, mis hinnaga - siis kõik muutuks. See on usk, mida elatakse.
Selle kommentaari autor: Joannah Saxton