Täna tahaksin peatuda sellel peatüki poolel, mis kõneleb preestritest. Jumal oli seadnud Iisraelis preestriteenistuse ja preestrite ülesanne oli seotud peamiselt ohverdamisega, algselt kogudusetelgis, hiljem templis. Ka olid preestrid tegevad jumalateenistustel. Lisaks sellele oli neil veel mitmeid teisi igapäevaseid kohustusi. Üheks väga oluliseks ülesandeks oli kohustus õpetada rahvale seadust. Kui Mooses õnnistas Iisraeli suguharusid, siis ta andis korralduse, et preestrid õpetavad Iisraeli lastele kuuletumist seadusele ja ohverdama ohverdusi.
Ohverdamistava on väga iidne. Juba 1. Moosese raamatu alguses võime sellega kokku puutuda. Ohverdamisest täpsemalt kõneleb meile 3. Moosese raamat ja sealt leiame põhitõed ohverdamise kohta. Ohverdamise juures oli nõue, et Jumalale tuuakse kõige parem. See väljendas austust ja aukartust Jumala ees. Ohverdamine oli ka võimalus eraldada midagi inimestele kuuluvast Jumalale. Ohverdamine oli mõeldud ka kui Jumala poolt antud võimalus tulla Tema juurde. See ei olnud sugugi inimeste poolne ponnistus saada Jumala soosingu osaliseks, vaid Jumalast antud võimalus end lepitada Temaga. Ometi peab inimene omalt poolt soovima kasutada seda võimalust, mille Jumal seab.
Loetud tekst räägib eelkõige ohverdamisest. Tegemist oli eksiili järgse ajaga Iisraelis. Saalomoni templi asemel oli uus, kuid tagasihoidlik tempel, kus viiakse läbi templiteenistust. Jumal näeb aga selles teenistuses väga suuri puudusi ja saadab prohveti sõnumiga preestreid manitsema. Malakia sõnum on esitatud väga jõuliselt ja teravalt, sest muidu poleks see puudutanud preestrite südameid. Nad olid muutunud nii ükskõikseks ja lodevaks Jumala suhtes, mis ei jäänud ka naaberrahvastele märkamata. Siin aga puudutab see otseselt Jumala au. Miks peaks Jumal sallima selliseid sulaseid, kes häbistavad Tema nime ja põhjustavad sellega pilkamist. “Poeg austab isa ja sulane isandat, aga kui mina olen Isand, kus on siis minu au?” Kogu au peab kuuluma Jumalale ja seda au annab inimene, kui ta elab jumalakartlikult. Ohverdamine väljendas samuti hoiakut Jumala suhtes. Siingi oli toimunud midagi koledat. Inimeste mõtlemises oli toimunud muutus. Kui enne tohtis tuua vaid parima parimatest, siis nüüd viisid preestrid altarile lausa kõlbmatuid ande. Prohveti sõna läbi küsitakse preestritelt, et kas nad viiksid midagi sarnast ka näiteks maavalitsejale. Mis oleks siis tagajärjeks? Kui palju suurem on Jumal igasugustest valitsejatest. Jumal väljendab oma pahameelt prohveti sõna läbi. Ta ütleb: neetud on petis. Jumalat ei saa petta. Inimestele on võimalik valetada nii, et nad isegi aru ei saa, aga Jumala ees on kõik avalik.
Mõeldes Iisraeli ajaloole peab tunnistama, et see on täis raskeid aegu ja kannatusi. Kuid seda kannatust on eelkõige põhjustanud inimeste kangekaelsus ja kõrkus Jumala suhtes. See, mis on pidanud kuuluma Jumalale, selle on inimene võtnud endale ja Jumalale andnud hoopis midagi viletsamat. Jumal on püha ja Ta ei salli petmist. Nii on Ta pidanud saatma oma sõnumitoojaid vägagi raskete sõnadega. Kuid peame seejuures mõistma, et nende sõnade taga on olnud ikkagi Jumala armastav süda.