Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 12:54-59
Ajamärkidest54Aga Jeesus ütles ka rahvahulkadele: "Kui te näete pilve tõusvat lääne poolt, siis te ütlete kohe: "Raske sadu tuleb." Ja nõnda sünnibki.
55Ja kui puhub lõunatuul, siis te ütlete: "Kuum ilm tuleb." Ja nõnda sünnib.
56Te silmakirjatsejad! Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva?
57Miks te siis iseeneste kohta ei otsusta, mis on õige?Tähendamissõna kohtusse minekust58Sest see on nii: kui sa oma vastasega lähed ülema ette, püüa siis temaga asi lahendada teel, et ta sind ei veaks kohtuniku ette ja kohtunik ei annaks sind kohtuteenri kätte ja kohtuteener ei heidaks sind vangi.
59Ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi leptoni."
Tõesti, me oleme aastatega muutunud järjest osavamaks ilma ja kõige muu ennustamises, samuti näitavad kõik märgid, et lõpuajad on lähedal. Kuid kahjuks kisub meie inimlik loomus meid eemale Jumalast ja Tema plaanidest, sunnib pühenduma suurema osa ajast maistele eesmärkidele. Jeesus on sellistes asjades otsekohene, Tema nimetab selliseid inimesi silmakirjatsejateks (s 56).
Oi, kui ebameeldivad sõnad! Oi, kuidas meile meeldiks teha oma tahtmist! Just oma tahtmise tegemise tõttu oleme sageli vaevatud ja koormatud. Loe uuesti salme 58-59 – meie eesmärk peaks olema rahu. Rahu inimestega! Kuid tihti näeme kristlasi kohut käimas oma õdede ja vendadega. Meie sõjapidamised on suus ka inimestel, kes ei tunne Jumalat. Milline tunnistus meist?!
Tänast kirjakohta lugedes tundus mulle esmalt kõik seosetu – iga mõte eraldi on õige, aga kuidas need seotud on? Mis sina arvad, mis seob seda teksti? Mida tahtis Jeesus ütelda? Üks on kindel, Tema räägib asjadest otsekoheselt. Minu avastuseks oli sõma “ISEENESTE” salmis 57 (loe ka 1 Kr 11:31). See kutsub meid endale aru andma, mida me teeme. Universum ei koosne ainult MINUST ja MINU ÕIGUSTEST. Kõik tulev on Jumala kätes ja meie palved võivad olukordi muuta, sest Jumala käes ei ole miski võimatu. Ning meie sees elab Püha Vaim, kes sosistab meile vaiksel häälel, mida me peame tegema.
Selle kommentaari autor: Helen Neeve