Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Mo 13:17-14:31
Pilve- ja tulesammas rahva ees17Aga kui vaarao oli lasknud rahva minna, siis ei viinud Jumal neid mööda vilistite maa teed, kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse,
18vaid Jumal laskis rahva pöörduda kõrbeteed Kõrkjamere poole; ja võitlusvalmilt läksid Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja.
19Ja Mooses võttis enesega kaasa Joosepi luud, sest tema oli Iisraeli lapsi vandega kohustanud, öeldes: "Jumal hoolitseb kindlasti teie eest. Siis viige ka minu luud siit enestega kaasa!"
20Ja nad läksid teele Sukkotist ning lõid leeri üles Eetamisse, kõrbe äärde.
21Ja Issand käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel.
22Ei lahkunud pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest.Kõrkjamerest läbiminek1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2"Ütle Iisraeli lastele, et nad pöörduksid tagasi ja lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele, Baal-Sefoni ette, sellega vastakuti; lööge leer üles mere äärde!
3Sest vaarao mõtleb, et Iisraeli lapsed ekslevad mööda maad, kõrb peab nad kinni.
4Mina teen kõvaks vaarao südame ja ta ajab neid taga. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu tema sõjaväe arvel, et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand." Ja nad tegid nõnda.5Kui Egiptuse kuningale anti teada, et rahvas oli põgenenud, siis vaarao ja ta sulaste süda pöördus rahva vastu, ja nad ütlesid: "Miks tegime nõnda, et lasksime Iisraeli meid orjamast!"
6Ja ta laskis rakendada hobused sõjavankrite ette ning võttis oma rahva enesega kaasa.
7Ta võttis kuussada valitud sõjavankrit ja kõik muud Egiptuse sõjavankrid, ja võitlejaid nende kõigi jaoks.
8Ja Issand tegi kõvaks vaarao, Egiptuse kuninga südame, ning too ajas taga Iisraeli lapsi; Iisraeli lapsed aga olid välja läinud ülestõstetud käe kaitsel.
9Ja egiptlased, kõik vaarao hobused, sõjavankrid ja tema ratsanikud ning sõjavägi, ajasid neid taga ning jõudsid neile järele, kui nad olid leeris mere ääres Pii-Hahirotis, Baal-Sefoni kohal.
10Kui vaarao oli ligidal, siis Iisraeli lapsed tõstsid oma silmad üles, ja vaata, egiptlased olid tulemas neile järele. Siis Iisraeli lapsed kartsid väga ja kisendasid Issanda poole.
11Ja nad ütlesid Moosesele: "Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja?
12Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra."
13Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi.
14Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!"
Kuid Jumala teed on tihti inimestele arusaamatud. Ta juhatab Iisraeli lapsed esmapilgul tupikusse, kus neid tagaajava Egiptuse kuninga väe eest polekski nagu pääsu. Ja nagu ikka, rasketes olukordades kaotavad inimesed tihti oma julguse, kaotavad oma usu. Nii ka Iisraeli lapsed. Nad hakkavad, mõistes olukorda, kisendama Jumala poole. Nad on täis kartust ja nurisevad väga karmil viisil. Ollakse valmis isegi tagasi minema Egiptusemaale teenija, orja rolli.
Ometi meie Jumal ei ole kättemaksja Jumal. Meie Jumal, näib, et on väga kannatlik. Sest Jumalal on varuks hoopis aulisem plaan. Ja annabki Ta Moosesele käsu: “Mine mere äärde, siruta käsi mere kohale ja lõhesta see, et Iisraeli lapsed saaksid läbi minna, läbi kuiva mere.” Ja nii sünnib. Iisraeli lapsed avastavad, et olukord, mis tundus lootusetu, on tegelikult pääste. Veelgi enam – Jumal laseb Iisraeli lastel näha, kuidas nemad pääsevad kuiva jalaga ja neid taga ajav vaenlase vägi hukkub meres. Nad näevad, kuidas Issand sõdib nende eest ja peaksid aru saama, et nende inimeste enda osa seal on kaduvväike. Kujutan ette, et saades teisele kaldale on rõõm suur ja usk jälle kaljukindel.
Issand, kui tihti Sa lased meil kogeda oma tugevat juhtimist meie eludes. Issand, kui palju Sa oled lasknud kogeda, et Sa tood meid ikka ja jälle välja rasketest olukordadest ja Sinu teed ei olegi tihti sirged, vaid Sinu teed on mõnikord inimmõistuse järgi lausa raskustesse viivad. Kuid see on alati nii olnud, et Sa oled rasketest olukordadest välja toonud meid ja siis alati on saanud Sinu au meile nähtavaks.
Selle kommentaari autor: Enn Laansoo