Kolmapäev, 7. September 2005
Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Mo 15:1-21
Moosese võidulaul1Mooses ja Iisraeli lapsed laulsid siis Issandale selle laulu; nad ütlesid nõnda:
"Ma laulan Issandale, sest tema on Ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre.
2Mu tugevus ja mu kiituslaul on Issand, tema oli mulle päästeks. Tema on mu Jumal ja ma ülistan teda, tema on mu isa Jumal ja ma kiidan teda kõrgeks.
3Issand on sõjamees, Issand on ta nimi.
4Vaarao sõjavankrid ja väe heitis ta merre, selle valitud võitlejad uputati Kõrkjameres.
5Vetevood katsid nad, nad vajusid kivina sügavusse.
6Issand, su parem käsi näitas oma jõudu; Issand, su parem käsi purustas vaenlase.
7Suurima üleolekuga sa rebisid vastased maha, sa läkitasid oma vihaleegi, see põletas nad kõrtena.
8Su vihapuhang paisutas vee, vallina seisis voolus, vood tardusid mere südames.
9Vaenlane mõtles: "Ajan taga, võtan kinni, jaotan saagi - mu hing täitub sellest. Tõmban oma mõõga, oma käega hävitan nad."
10Sina puhusid tuult, meri kattis nad, tinana vajusid nad võimsasse vette.
11Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand? Kes on sinu sarnane, pühakute keskel ülistatu, kardetava kuulsusega imetegija?
12Sina sirutasid oma parema käe, maa neelas nad.
13Oma armus sa juhtisid seda rahvast, kelle sa lunastasid; oma väes sa talutasid teda oma püha eluaseme juurde.
14Rahvad kuulsid ja värisesid, ahastus haaras Vilistimaa elanikke.
15Siis Edomi pealikud ehmusid, Moabi vürste valdas värin, kõik Kaanani elanikud vabisesid.
16Heitumus ja hirm tabas neid, nad tummusid kivina su võimsa käsivarre pärast, kui su rahvas, Issand, läks läbi, kui läks läbi see rahvas, kelle sina oled loonud.
17Sa viid selle ja istutad oma pärisosa mäele, paika, mille sina, Issand, oled teinud oma asupaigaks, pühamusse, Issand, mille valmistavad sinu käed.
18Issand on kuningas ikka ja igavesti!" 19Kui siis vaarao hobused, ta sõjavankrid ja ratsanikud läksid merre ja Issand tõi tagasi nende peale mere vee, Iisraeli lapsed aga käisid kuiva mööda keset merd,
20siis naisprohvet Mirjam, Aaroni õde, võttis trummi kätte, ja kõik naised käisid tema järel trummidega ja ringtantsu tantsides.
Selles kirjasõnas ei räägi Jumal ise, vaid rahvas räägib Jumalast. Alles ollakse päästetud väga raskest olukorrast, läbi toodud Kõrkjamerest, ja nüüd on rõõm suur. Nüüd ei hoia kokku Iisraeli rahvas ülistussõnadest. Au inimestele, et nad niimoodi Jumalat ülistavad!
Me ei ole ise olnud seal Kõrkjamere ääres. Kuid ma arvan, et me kõik oleme saanud kogeda midagi analoogset meie isiklikes eludes, kui Jumal on meid toonud välja raskest olukorrast. Ja see kogemus annab meil mõista seda rõõmu ja seda head tunnet, neid häid hetki meie usuelus ja me võime kinnitada, et need on meie usuelu ilusamad hetked.
Issand, anna meile ikka tänumeelt, et me Sinu tegusid meeles peaksime, et me rõõmuga hindaksime neid tegusid ja et me ei jätaks neid rõõmuhetki enda teada, vaid nii nagu Iisraeli rahvas pärandaksime need järgnevatele sugupõlvedele. Issand, lase meilgi edasi kanda, tunnistada neid häid tegusid meie eludes. Issand, ma tänan nende rõõmuhetkede, nende hiilgehetkede eest, mida Sa oled lasknud kogeda meil ja mida Sa lasksid kogeda oma Iisraeli rahval.
Selle kommentaari autor: Enn Laansoo