Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 2:10-18
Jumala Poja ülevusest10Sest Jumalale, kelle päralt on kõik ja kelle läbi on kõik, oli kohane, et ta teeks kannatuste kaudu täiuslikuks nende pääste Rajaja, selle, kes viib kirkusse palju lapsi.11Jah, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.
12Ta ütleb:
"Ma tahan kuulutada su nime oma vendadele, koguduse keskel tahan ma laulda sulle kiitust!"
13Ja taas:
"Ma tahan loota tema peale."
Ja taas:
"Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!"
14Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise otse samal viisil liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle - see tähendab kuradi -,
15ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves.
16Sest ega ta ometi hoolitse inglite eest, vaid ta hoolitseb Aabrahami soo eest!
17Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks.
18Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.
Kuuluda mõnda religiooni on jälle on trendikas. See on saanud oluliseks motiiviks filmides, kirjanduses, televisioonis. Maailma juhtivad poliitikud tunnistavad avalikult, kuidas islam, hinduism, New Age on vaimselt mõjutanud nende valikuid. Filmides on esindatud lugematu hulk jumalaid. Siiski on kurb, et vaid haruharva peetakse selle religiooni alla silmas kristlust. Väita midagi Jumala kohta, kes sisenes meie maailma, kui nõrk inimolend, kes läbi oma füüsilise surma päästis meid igavesest karistusest (s 51) hävitades kurja (s 14c) ja lunastas meid pattudest (s 17). Sellise kummalise vaate omamine pääste kohta kläheb vastuollu moodsa kultuuirga. Kui aga on olemas plaan B, miks Jumal lubas oma Pojal kannatada ja piinarikkalt surra.
Arvatavasti seepärast, et muudmoodi ei saanud maksta nii kõrget hinda. Seega on meil tegu Jumalaga, kes mõistab, mis on liha ja veri, sest Ta kehastus inimeseks (s 18).
Selle kommentaari autor: Michael Wardlof