Arvan, et postmodernism on olnud tunnistajaks “kangelase” kadumisele, võibolla isegi selle põhjustanud. 1. sajandi Rooma impeeriumis aga kangelasi austati ja tõsteti Jumala staatusesse. Nad pakkusid lihtinimestele eeskuju järgmiseks. Selles kontekstis ei ole üllatav, et Heebrea kirja autor pakub lugejatele Jeesust, tõelist kangelast. Ta teadis vooruseid, mis jäävad abstraktsete arutluste valdkonda, on raske saavutada. Ta teadis, et kui me näeme kedagi, kellel on need voorused, kelle igapäevaelus need avalduvad, siis on meil eeskuju, mida järgida. Silmakirjalikus maailmas (s 2) esindas Jeesus ustavust ja ausust (s 3). Kolm aastat püüti teda vaimselt hävitada ning lõpuks suri ta valesüüdistuste tagajärjel. Meid aga kutsutakse üles hoidma oma mõtted Temal. Ta on meie kangelane, lootus (s 6) ja meie Issand.