Ilmselt enamus ajast vaid enese ette, mitte kaugemale. Kas ta sai üldse inimestele otsa vaadata? Võibolla ainult suure pingutusega. 18 aastat käia ringi, nähes vaid mõned meetrid maad korraga – kas see puudutab sind, kui näed niisuguseid inimesi? Jeesust puudutas. Mitte naine ei tulnud tema juurde - ta võibolla ei näinudki, kus Jeesus oli – Jumala Poeg ise kutsus ta enese juurde. Tema teekond Jeesuse juurde ei pruukinud kerge olla. Võibolla keegi talutas teda. Ja nüüd, kuuldes sõnu “naine, sa oled lahti oma haigusest” ja tundes Jeesuse käsi enese pea peal – see muutis kõik. Milline võrratu vabanemine võis naist tabada! Aastaid oli ta vaevelnud ja nüüd äkki, koheselt on ta oma koormast vaba! See on imeline Jumala arm. Võibolla oled sinagi vaevelnud aastatid mõne haiguse all. Arstid pole suutnud aidata, imetervendajad samuti mitte, võibolla oled nende läbi veel enam alla surutud. Ehk on sulle öeldud “sul pole piisavalt usku”. Siis oled üritanud rohkem uskuda. Või oled kuulnud endale öeldavat “sa oled pattu teinud”. Seepeale oled end südame põhjani puhastanud ja püüdlikult meelt parandanud, aga ikka pole abi tulnud. Jeesus on siiski seesama, nagu Ta oli 2000 aastat tagasi. Kõik, kes Tema juurde tulid, said abi. Vahel me otsime abi inimestelt. Aga nemad ei suuda meid lõpuni aidata. Ära looda inimeste peale. KA nimekad tervendajad, kellel järele massid jooksevad, on vaid inimesed. Ja vahel pole nad üldsegi mitte Jeesuse Kristuse saadikud. Kuulata, kas kuuled täna Jeesust ütlemas “Tule minu juurde, kes sa oled vaevatud ja koormatud”. Tule ja mina annan Sulle hingamise. See naine tänases tekstis tuli hingamispäeval Jumala kotta, kui halvasti ta ka iganes ennast tundis. Küllap tal oli igatsus Jumala järele. Ta polnud 18 aastat abi saanud. Lootus oli ehk kadunud. Aga ta tuli ja sai imeliselt abi. Ustavus on üks väga oluline omadus. Jeesus võrdles seda haigust saatanliku sidumisega. Kas igasugune haigus on sidumine? Olen kogenud, et vahel laseb Jumal ise tulla mõne haiguse, et võiksime läbi elada, mis tunne sellises olukorras inimesel võib olla, et kasvatada meis mõistmist, kaastunnet, halastust. Näiteks, mina sattusin kord – küll väga lühikeseks ajaks – aga siiski, ratastooli. Oli päris abitu tunne. Alles hiljuti kaotasin täiesti hääle. Päris raske oli end väljendada ilma hääleta, olles justkui tumm. Kui oleme kogu aeg terved kui purikad, on tendents muutuda üleolevaks ja ehk suisa halvustavakski haigete suhtes. Osa haigusi on kindlasti sidumised, mis vajavad Jeesuse vabastavat puudutust. Mõned lihtsalt külmetumisest vms. Palume, et Issand võiks täna näidata oma valgust, missugust laadi haigusega on tegemist, et võiksime saada õpetust ning vabaneda rõhuvaist koormaist. Issand, tänu, et Sa hoolid meist enam kui oskame arvata. Sa ei taha, et Su lapsed piinleksid. Aga palume täna, et Sa näitaksid oma jumalikku valgust meie olukorrale, miks ei ole siiani tulnud tervenemist. Issand, ma ei taha otsida lahendust kellegi muu, kui Sinu juurest.