Kui ma kirjutasin nende märkmete kuupäeva kaks päeva tagasi, sain aru, et kui mu ema elaks, oleks see tema 100. sünnipäev. Ta on praegu peaaegu 99 aastane ja võtmesõna läbi ta elu on olnud kindlaksjäämine (s 36). 35 aasta jooksul misjonärina Indias, tihti lahutatuna oma lastest ja 15 aastat pimedana elades pole ta olnud see, kes tõmbub tagasi, vaid pigem see, kellel on usk ja elu (s 38, 39).
Iga hea jutlus sisaldab katset tegutsemiseks. Heebrea kirja autor toob välja kõik punktid, et hoiatada, julgustada ja veenda. Ta hoiatab lugejaid kõige pühalikumalt hirmsate tagajärgede eest, mis järgnevad Kristusest ärapöörduisele (s 26-31). Patt ei ole see, kui ei suudeta murda halba kommet või sõltuvust, vaid tahtlik pidev mäss evangeeliumi vastu (s 29). Et neid julgustada, kutsub ta neid üles meenutama oma esimest armastust Jeesuse suhtes. Uute kristlastena olid nad rõõmsalt võidukad, hoolimata julmast tagakiusust (s 32-34). Et neid veenda, tsiteerib ta salmides 37 ja 38 prohvet Habakukki. Vastusena Habakuki otsivatele küsimustele tuleviku kohta, käskis Jumal tal mitte tagasi tõmbuda, vaid elada usust, saades püsivalt Jumalalt tasu.
Kuidas lugejad vastasid? Me ei tea, kuid meil on üks positiivne vihje. Nad säilitasid selle kirja meie jaoks.