Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11:1-7
Usust ja uskujatest muistsel ajal1Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.
2Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.
3Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav.
4Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.
5Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.
6Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.
7Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.
Me ei pea olema heitunud nende kolme suure usumehe pärast: Aabelil, Eenokil ja Noal olid perekonnad, naabrid, kaaslased ja me teame, et asjad ei läinud neil mitte alati sujuvalt. Lihtsaim viis mitte lasta nende usul meid puudutada on veenda ennast, et nad ei olnud meie moodi. Nii me imetleme nende igapäevast usku Jumalasse, keda nad ei näinud; Aabeli usku, kes oli rahuarmastav karjus, kuid suri vägivaldselt (s 4), Eenoki usku, kes elas oma tundmatut elu (s 5), mängides oma osa ajaloos, mis viis Jeesus Kristuseni, Noa usku, kes kannatas naabrite pilkamist, kui teda ei mõistetud (s 7). Need lood antakse meile kui märgid eluviisist, mis lähtub Jumala Vaimust. Me võime teha midagi sama märkimisväärset kui Noa, me võime kohutavalt kannatada nagu Aabel, me võime elada nii, et sellest ei jää ajalukku jälge nagu Eenok - kõik me mängime oma osa Jumala ja inimkonna suhte arenemises. Mõnikord võib tunduda, et oleme läbi kukkunud, kuid Jumal näeb meie väärtuslikku usku, mis võib olla väike nagu sinepiiva.
Selle kommentaari autor: Lucy Winkett