Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11:8-16
Usust ja uskujatest muistsel ajal8Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.
9Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad.
10Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
11Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks.
12Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda.
13Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal.
14Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad.
15Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi.
16Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.
Me lugesime sellest kirjakohast, et Aabraham, Saara, Iisak ja Jaakob surid enne, kui nad nägid oma usuelu tulemusi. Nad ei saanud kätte tõotusi ise, vaid nägid ja tervitasid neid kaugustest (v 13). Meie Lääne kultuuris ütleme pigem “ei mingeid lubadusi!” või “ma ei saa midagi muud lubada, kui …”. Kohese rahuldatuse ühiskonnas oodata lõpuni, kuni tõotus täitub, või seda mitte näha, pole kujuteldav. Me parem ei anna naabrile lubadusi, et neist ei peaks kinni pidama. Me pigem vabastaksime ennast nendest liiga paljudest kohustustest ja sidumistest, nagu võiksime neid nimetada. Kuigi selles eluviisis on palju individuaalset vabadust, ei paku see sageli vabadust kõigile Jumala inimestele. Luuletaja Mary Oliver kirjutas oma teoses “Kui surm tuleb” (Uued ja valitud poeemid, Boston: Beacon Press, 1992): “Ma ei taha lõpetada nii, et ma olen lihtsalt külastanud seda maailma.” Jumal andis inimkonnale tõotused kui armastuse ja hoolitsuse märgid. Anda tõotus ja oodata ka selle täitumist tähendab olla lõpuni hoolitsev ja mitte jääda võõraks ning külaliseks sinu elus.
Selle kommentaari autor: Lucy Winkett