Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 2:1-17
Nägemus sarvedest ja seppadest1Ja ma tõstsin silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, seal oli neli sarve.
2Ja ma küsisin inglilt, kes minuga rääkis: "Mis need on?" Ja tema ütles mulle: "Need on sarved, mis puistasid laiali Juuda, Iisraeli ja Jeruusalemma."
3Siis näitas Issand mulle nelja seppa.
4Ja mina küsisin: "Mida nemad on tulnud tegema?" Ja tema vastas ning ütles: "Need sarved on need, mis on pillutanud Juudat, nõnda et ükski ei saa tõsta oma pead; ja sepad on tulnud teritama kirveid, et paisata maha nende paganate sarvi, kes on tõstnud sarve Juudamaa vastu, et seda pillutada."Nägemus mõõdunööriga mehest5Siis ma tõstsin silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, seal oli mees, kel oli mõõdunöör käes.
6Ja ma küsisin: "Kuhu sa lähed?" Ja tema vastas mulle: "Jeruusalemma mõõtma, et näha, kui lai ja kui pikk ta peaks olema."
7Ja vaata, ingel, kes minuga rääkis, läks välja ja üks teine ingel tuli temale vastu
8ning ütles talle: "Jookse, räägi selle noore mehega seal ja ütle: Jeruusalemm jääb lahtiseks linnaks paljude inimeste ja loomade pärast tema sees.
9Aga mina olen temale tuliseks müüriks ümberringi, ütleb Issand, ja auhiilguseks tema keskel."Iisraeli pillutatute kogumine10Üles, üles! Põgenege põhjamaalt, ütleb Issand, kuigi ma olen teid pillutanud taeva nelja tuule poole, ütleb Issand!
11Üles, päästke endid Siionisse, kes te elate Paabeli tütre juures!
12Sest nõnda ütleb vägede Issand pärast seda, kui ta au läkitas mind paganate juurde, kes teid riisusid, sest kes puudutab teid, see puudutab tema silmatera:
13Tõesti, vaata, ma viibutan oma kätt nende kohal ja nad saavad oma orjade saagiks. Siis te mõistate, et vägede Issand on mind läkitanud.
14Hõiska ja rõõmusta, Siioni tütar, sest vaata, ma tulen ja asun su keskele, ütleb Issand!
15Sel päeval hoiab Issanda poole palju paganaid ja nad saavad minu rahvaks. Ja mina asun sinu keskele ja sa hakkad mõistma, et vägede Issand on mind läkitanud sinu juurde.
16Ja Issand võiab Juuda enesele pärisosaks pühal pinnal ning valib taas Jeruusalemma.
17Vaiki Issanda ees, kõik liha, sest tema tõuseb oma pühast asupaigast!
Sarv sümboliseerib pühakirjas sageli võimu ja au. Teise sarve tõusmine tähendab endisest veel vägevamaks muutumist. Oma sarve tõstmine on iseenese upitamine ja Jumalal on varuks ka „seppi“, kes seatud aja jooksul kaotavad maa pealt iga end ise ülendanud võimu.
Ükski inimene ei või suurustada Jumala ees.
Paulus ütleb: „me kummutame targutused ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu“ ( 2Kr 10: 4,5). See on ka meie eesõigus, kelle osa on elada lõpuaegadel.
Kohtupäevast teadlik olemine teeb tühjaks igasuguse kiitlemise asetades meid ühena kohtualustest samasse ritta kõikide maailma inimestega - ometi Kristuse tõttu armu saanuina.
Meie õnn on, et Kristus võttis enese peale kogu karistuse tuues pääste seega ka meieni. Sepp tagus maa sisse kõik uhkuse sarved.
Uus Jeruusalemm, Jumala asupaik, ei kuulu inimeste ega inglite mõõtmise valdkonda. Mõttekõrgistused ei tõuse taevasse. Ja siiski asub Jumala kirkus Tema omade sees. Me kanname enestes mõõtmatut aaret.
Sakarja raamat õhutab meid maha jätma meie isiklikku Babüloni ja otsima Jumala aukirkuse Jeruusalemma, seda inimestele tõotatud asupaika. Selle otsimine on meie imeline eesõigus.
Selle kommentaari autor: Pekka Hiltunen