Jeesus taunib sellist käitumist, öeldes: “Aga Jumal tunneb teie südant, sest mis inimeste seas on kõrge, see on Jumala ees jäledus.” Igavese elu seisukohalt ei oma tähtsust, kui kõrgel kohal me istume, kui palju meie sõna siin maa peal maksab ja kui paljude jaoks oleme saanud iidoliks. Jumala jaoks on oluline see, mis on meie südames. Kuid kui austus, millega meid ümbritsetakse, saab Jumala asemel meelevalla meie üle, siis on meil meie palk juba käes. Kumb tasu on aga meie jaoks väärtuslikum, kas maapealne au või igavene elu?
Edasi kõneleb Jeesus seadusest. Ajast aega on püütud nii Jumala poolt antud kui inimeste poolt välja mõeldud seadusi oma kasuks väänata. Nõnda tegid ka variserid Moosese seadusega. Jeesus aga näitab, et manipuleerimisele ei ole ruumi, ja karmistab seadust veelgi. Siiski, seaduse järgimine on küll oluline, aga see ei saa olla eesmärk omaette. Jumal ei ole andnud oma käske selleks, et meie elu nende järgimise kaudu raskeks teha, vaid selleks, et teaksime, mis on õnnistatud elu alus. Kui oleme võtnud Kristuse oma südamesse, nii et oleme täidetud tema põleva armastusega, siis järgime seadust läbi sellesama armastuse iseenesest.
Tänases kirjakohas kõneleb Jeesus meile veel tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Rikas nautis elu. Tal ei olnud puudust millestki ja ainus, millest ta hoolis, oligi tema enese heaolu. Võibolla ei olnud ta isegi märganud vaest Laatsarust, kes ta värava ees lamas. Pärast surma kandsid inglid vaese mehe Aabrahami sülle, rikas mees pidi aga kannatama põrgupiina. Alles nüüd kahetses ta oma valesti elatud elu, aga juba oli hilja. Sarnaseid hoiatusi, nagu see tähendamissõna, leiame evangeeliumidest veelgi. Matteuse evangeeliumis räägib Jeesus tähendmisõna viimsest kohtust. “Siis kuningas ütleb ka vasakul käel olijaile: “Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele, sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama. Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi. Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.” Seega on meie kohus märgata puudustkannatajaid ja aidata neid niipalju, kui on võimalik. Rikas mees palus, et Laatsarus võiks minna hoiatama tema vendi, et nad võiksid meelt parandada, märkaksid teisi ja mõistaksid, mis on elus tõeliselt tähtis. Aabraham aga ütles talle: “Kui nad ei kuula Moosest ega prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks. Ei saa sundida mõistma kedagi, kes ei taha mõista. Kui keegi ei taha pöörduda, siis ei veena teda ka surnuist üles tõusnud Jeesuse kutse omavalitud tee asemel Jumala poolt pakutud teed käima. Võibolla suudetakse oma vigu tunnistada alles siis, kui isepäi kõnnitud tee on viinud rappa ja sealt ei osata enam enese jõul välja tulla. Aidaku Jumal, et siis ei oleks selleks juba liiga hilja.