Mõisavalitsejale oli materiaalne heaolu tähtsam lojaalsusest oma isandale. Kui ta ebaausus avalikuks tuli, taipas ta kiiresti, mida teha selleks, et päästa end kõigest ilmajäämisest. Ka meie võime teatud eluhetkedel olla valinud vale raja, mis on meile vaid näiliselt head toonud. Maailm ahvatleb meid selleks pidevalt, öeldes: “Kui sul on need ja need asjad, siis sa saad teha seda ja seda. Kui sa saad teha seda ja seda, siis saad sa edukaks. Kui sa oled edukas, siis sa saad rikkaks. Kui sa oled rikas, siis oled sa õnnelik.” Maailmaga kaasa minnes ja oma heaolule keskendudes aga kaugeneme Issandast ja sellega ka igavesest elust. Ütleb ju Jeesuski: “Ükski sulane ei või teenida kahte isandat. Ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist, või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat.” Oma heaolu keskel unustame, et kõik, mis meil on, ei tule meilt enestelt, vaid Issandalt, ja ei kuulu päriselt meile. Me oleme vaid Jumala sulased ja majapidajad, ning Jumal annab nii maise kui materiaalse vara meile selleks, et meil oleks, millega teda ja ligimesi teenida. Kui kasutame Jumala antut vaid enda tarbeks, siis oleme sellesama mõisavalitseja sarnased, kes pillas oma isanda varandust. Tihti öeldakse: “Mul pole endalgi, mida ma veel teistele annan. Aga meil ei olegi just sellepärast, et me ei anna. Issand ütleb: “Kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?” Sama mõtet toetab ka Paulus oma kirjas korintlastele: “Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud. Mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.” Ja Jeesus ütleb veel: “Andke ja teile antakse.” Hea, tihedaks vajutatud, kuhjaga raputatud mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.