Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Mo 7:1-24
Noa ja veeuputus1Ja Issand ütles Noale: "Mine sina ja kogu su pere laeva, sest ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas minu ees õige oled.
2Võta enesele kõigist puhtaist loomadest seitse paari, isane ja emane; ja loomadest, kes puhtad ei ole, kaks - isane ja emane.
3Nõndasamuti lindudest taeva all seitse paari, isane ja emane, et nende sugu jääks elama kogu maa peale.
4Sest juba seitsme päeva pärast ma lasen vihma sadada maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja ma kaotan maapinnalt kõik olendid, keda ma olen teinud!"
5Ja Noa tegi kõik nõnda, nagu Issand teda käskis.
6Ja Noa oli kuussada aastat vana, kui uputusvesi maa peale tuli.
7Ja Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest.
8Puhtaist loomadest ja loomadest, kes puhtad ei ole, ja lindudest ja kõigist, kes maa peal roomavad,
9tulid kahekesi Noa juurde laeva isane ja emane, nõnda nagu Jumal Noale oli käsu andnud.10Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale.
11Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taevaluugid tehti lahti.
12Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd.
13Otse selsamal päeval läksid Noa ja Noa pojad Seem ja Haam ja Jaafet ning Noa naine ja kolm ta poegade naist üheskoos laeva,
14nemad ja kõik metsloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu kariloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu roomajad, kes maa peal roomavad, oma liikide järgi, ja kõiksugu lendajad oma liikide järgi, kõik linnud, kõik tiivulised.
15Ja need tulid Noa juurde laeva kahekaupa kõigest lihast, kus eluvaim sees on.
16Ja need, kes sisse läksid, olid isane ja emane kõigest lihast, nõnda nagu Jumal temale oli käsu andnud. Ja Issand sulges ukse tema tagant.
17Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale; vesi tõusis ja tõstis laeva, nõnda et see kerkis maast kõrgele.
18Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju, ja laev liikus veepinnal.
19Ja vesi võttis maa peal väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti.
20Vesi tõusis neist viisteist küünart kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud.
Maailm on alati Jumala maailm. Ta käib ümber Looduga nagu pottsepp, kes keeldub loobumast vormitust savist oma rattal, vaid lakkamatult töötab selle kallal, kuni viib selle täiusele.See on tõsi ka kosmilisel ja personaalsel tasandil. Jumal ei ole kõigepealt looja ja alles siis päästja. Ja loodu ei ole fikseeritud ning muutumatu konstruktsioon, sest Jumal toob seda olemisse hetk hetke järel. Ta päästab taasloomisega. Mitte alles aegade lõpus, vaid ka käesolevas ajas teeb Ta kõike uueks, nagu Ta ohjeldab kurjust, surma ja kaost, et esile tuua head, elu ja korda.
Uputus oli lunastava taasloomise julm tegu, lõhkumine ja taasloomine, surm ja ülestõusmine ning see maksis Jumalale väga palju. Ta oli oma mässavate laste poole peal. Mõtiskle nende kahe asja üle, esiteks, jumalik lein ja valu (6:6), teiseks, kui Jumal õnnistas Aadamat, andis Ta midagi oma enda elust inimesele (1:28), sest see on õnnistuse piibellik tähendus. Seepärast, kui üle patuse inimese pea kohtumõistmise jõgi kokku lööb, siis jumalik kohalolu inimeses oli selles kohtumõistmises samuti, nagu ka selles, mis oli juhtumas Kristuses ristil. Laev, muide, tormas üle häinguvete (v 17). Loomad päästeti, sest nad järgisid Noad, kes kuuletus Jumalale. Noa juhtis loomad pääsemisse. Selles mõttes nad võtsid inimese oma eeskujuks, usaldades oma hea käekäigu tema kätte. Noa hoolitsus oma loomade eest, mitte meie praegune ekspluateeriv suhtumine neisse ja nende halb kohtlemine on see, mis austab inimest kui looduse kuningat (1:26).
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon