Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Mo 8:1-22
Noa ja veeuputus1Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.
2Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.
3Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.
4Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.
5Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.
6Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,
7ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.
8Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.
9Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.
10Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.
11Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
12Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
13Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.
14Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.15Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:
16"Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!
17Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!"
18Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.
19Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.20Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.
Kui kummaline, et selle mehe nimi oli Noa. See tähendab “puhkus”. Piibel tunnistab, et puhkus on varandus, mis on sügavalt seotud usaldusega Jumala suhtes (H. Wolff). Vaadelgem seda Noa elus. Ta leidis oma puhkuse selles, et Jumal meenutas teda (s 1). See tähendab, et Jumal hoidis Noad oma meeltes esikohal. Järeldus: tuleb iga päev hakata meenutama Jumalat, kes hoiab meid igaüht kogu aeg meeles. See häälestab südame ja meele Pühale Vaimule ja paneb meid huviga ootama päeva sündmusi. Jumala meenutamine on võimas ja loominguline, see paneb asju juhtuma ja paneb ajaloosündmusedki jumalike eesmärkide teenistusse. Vesi ujutas üle … kui Jumal meenutas Noad (7:24; 8:1). Siiski on üks pingeallikas, mida Noa dramatiseerib: pääste tuli aeglaselt, sada ja viiskümmend päeva neil laastavatel vetel (s 6-16). Me teame seda tunnet, sest ka meie “ootame väga …” Noa elas usust ja mitte näivate asjade järgi, mis teda täielikult alla surusid. Kuid talle anti ta märgid – selginev taevas, alanev vesi, tuvi õlipuuleht – kuidas muidu oleks ta teadnud, et Jumal meenutab teda? Ka meie peaksime otsima ja vastu võtma Püha Vaimu tegutsemist meis kui pitserit, panti ja tagatist selle kohta, et Isa peab meid meeles. Ja vaimus kinnitama, et meie Issand hoiab meid meeles, peab meid silmas ja Tema iga pilguheit tervendab ja päästab.
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon