Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 10:1-19
Nurjatud kohtunikud ei pääse1Häda neile, kes annavad nurjatuid seadusi, ja kirjutajaile, kes kirjutavad vääri otsuseid,
2et väänata abitute õigust ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda!
3Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse?
4Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi või langeda tapetute sekka. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.Assur nuhtleb ja saab nuhelda5Häda Assurile, kes on mu viha vits ja kelle käes on mu sajatuse kepp!
6Tema ma läkitan jumalavallatu rahva vastu ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast võtta noosi ja riisuda saaki ja tallata teda nagu tänavapori.
7Aga tema ei kavatse nõnda ja nõnda ei mõtle ta süda, vaid temal on südames hävitada ja hukata rahvaid, ja mitte väheseid,
8sest ta ütleb: "Kas pole mu pealikud kõik kuningad?
9Eks Kalnol käinud käsi nagu Karkemisel, eks Hamatil nagu Arpadil, eks Samaarial nagu Damaskusel?
10Kuna mu käsi ulatus ebajumalate kuningriikideni, kus nikerdatud kujusid oli rohkem kui Jeruusalemmal ja Samaarial,
11eks ma või siis talitada ka Jeruusalemma ja selle kujudega nõnda, nagu ma talitasin Samaaria ja selle ebajumalatega?"
12Aga kui Issand on lõpetanud kõik oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemmas, siis ta nuhtleb Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja ta suureliste silmade kõrkuse pärast.
13Sest too ütleb: "Ma tegin seda oma käe rammuga ja oma tarkusest, sest ma olen taibukas. Ma nihutasin rahvaste piire, riisusin, mis kuulus neile. Oma vägevuses tõukasin ma valitsejaid troonilt.
14Mu käsi leidis rahvaste vara otsekui linnupesa; ja nagu korjatakse mahajäetud mune, nõnda ma korjasin ära kõik maad, ja ei olnud kedagi, kes oleks lehvitanud tiibu või teinud noka lahti ja piiksatanud."
15Kas kiitleb kirves selle ees, kes temaga raiub, või suurustab saag saagija ees? Nagu viibutaks vits oma ülestõstjat, või nagu kergitaks kepp seda, kes ei ole puu.
16Sellepärast läkitab Jumal, vägede Issand, tema priskete sekka kõhetustõve, ja tema toreduse all lahvatab tuli.
17Iisraeli valgus muutub tuleks ja tema Püha leegiks, mis ühel päeval põletab ja neelab ta ohakad ja kibuvitsad.
18Ja ta lõpetab tema metsa ja viljapuuaia toreduse koos ihu ja hingega. See on otsekui põdeja kidunemine.
19Vähe jääb siis üle ta metsapuudest: poisike võib need kirja panna.
Jumala karistus ja halastus, hukkamõistmine ja lunastamine, purustamine ja taasülesehitamine on tervet Piiblit, võiksime laiemalt öelda – tervet loodu ajalugu – läbivad teemad. Loendamatud inimpõlved on aegade algusest tänaseni selle müsteeriumi, selle saladuse kallal pead murdnud ja sellele erinevaid vastuseid leidnud. Üks taolisi, Piibli ühe pikima raamatu autorina on prohvet Jesaja koos oma küsimuste ja vastustega, millistega tutvumist me käesoleval nädalal jätkame.
Tänases tekstis tegeleb prohvet nurjatute ja ülekohtuste kohtunikega. Vana Testamendi aegsetel kohtunikel oli teatud mõttes lihtsam õigust mõista võrreldes tänaste juristidega. Määrused, korraldused ja karistused olid enamjaolt Vanas Testamendis fikseeritud. Vana Testamendi kriminaal- ja tsiviilkoodeksid olid Jumala enese poolt määratud. Nende tõlgendamisel ja rakendamisel seisid kohtumõistjad ennekõike Looja enese ees. Selles mõttes on lausa kohutav lugeda prohvetite ähvardussõnu tolle aja seadustundjatele ja kohtumõistjatele. Need oli mehed, kes teadsid, kes viimselt nende kohtupidamisele hinnanguid saab anda. Kuigi tolle aja kohtunikud on juba tuhandeid aastaid tagasi oma teekonna lõpetanud ja pole meie asi arutada selle üle, milline igavikuline saatus neid ootamas on. Jesaja poolt loetletud õigusemõistjate süütegusid näeme aga ilmselgete paralleelide kaudu oma igapäevases elus. Tänase päeva juristid lähtuvad koodeksitest, mida koostavad spetsialistid ja kinnitavad parlamendid. Täna koostavad ja kinnitavad, homme hakkavad muutma ja parandama. Vastutust tuleb meil seega kanda inimliku autoriteediga koostatud tõlgendamise ja ellurakendamise eest. Peamiseks küsimuseks ei ole jumalik ega inimlik õigus, vaid juriidiline korrektsus. Taolisi muistseid ähvardusi kuritarvitajatele lugedes võib tänasele mõeldes tunda võpatust. Inimesed, mitte ainult juristid ja kohtunikud, vaid enamik neist, kelle valikud ja otsused ühiskonna jaoks kaalu omavad, teevad neid üheplaaniliselt, olevikulist heaolu silmas pidades. Sest igavik on tänases maailmas suures osas välja lülitatud. Sellele võib kole mõelda olla, sest meie kristlastena teame, et ajalikud viljad valmivad igaviku tarvis. Aga ikkagi, mida teha? Arvan, et seda, mida Jeesus tegi Ketsemani aias, paludes enesele langevat taevani kisendavalt ebaõiglast kohtuotsust oodates: “Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.”
Küllap on nii mõnigi meist ühel või teisel kombel meie noores vabariigis erinevate hammasrataste vahele jäänud. Kandnud vaimset või rahalist kahju, tundnud end solvatuna, häbistatuna, ärakasutatuna, puupaljaks riisutuna. Aga kõik need asjad, olgu nad kuitahes kibedad, on ajalikud väärtused. Igavikulised väärtused jäävad meile alati alles. Igavikulised väärtused on riisumatud. See palve, mida Jeesus oma mõrtsukate eest palvetas, polnud leebe inimarmastuse žest lootusetus olukorras. Vastupidi, selle palvega tungis igavik kättemaksuhimust ajendatud kohtumõistjate maailma. Vana Testamendi aja inimene Jesaja ähvardas ülekohtutegijaid Jumala karistusega. Uue Testamendi aja looja Jeesus palvetas Jumala poole ülekohtu tegijate eest. Mõlemad tõid igaviku maailma, kus igavikuline oli unustatud.
Selle kommentaari autor: Tiit Sepp