Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tt 3:1-7
Kristlaste kohustustest maailmas1Tuleta neile meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja võimukandjaile, oleksid kuulekad, valmis igale heale teole,
2kedagi ei teotaks, oleksid rahupüüdlikud, leebed, osutades kõigi inimeste vastu igapidi tasadust.
3Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist.
4Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus,
5siis ta päästis meid - mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.
6Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi,
7et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.
Erilisest kristlikust iseloomust rääkimise oht on selles, et see võib meid viia moraalse üleoleku tundeni. Eelmistes kommentaarides on öeldud, et inimesed ei käi kirikus tihti sellepärast, et nad arvavad, et nad pole piisavalt head. Paljude kristlaste kohutmõistev suhtumine suleb nende ees ukse.
Paulus näitab, et see üleolekutunne on vale. Me pole keegi piisavalt head (s 3), me suudame olla paremad ainult Jumala halastuse ja armu tõttu (s 4). Niipea kui unustame, et elame ainult armust (s 7), muudame kristluse legalismiks – ja on vähe asju, mis oleksid praegusele maailmale vähem atraktiivsed. Tegelikkuses oleme patused, kes suhtlevad patustega, haavatud, kes teenivad haavatuid, kerjused, kes räägivad teistele kerjustele, kust saab leiba (Niles). Kirik on patuste, mitte täiuslike inimeste jaoks. See on nende jaoks, kes olles kogenud armastust, tahavad elada viisil, mis peegeldaks seda armastust.
Meie eesmärk on elada viljakat elu (s 8) ja me pühendame ennast heategemisele (s 14). Kuid me ei tee seda omaenda jõust. See on Püha Vaim, välja valatud meie ellu (s 5), kes annab meile jõu ja kindluse edasi minna, kes võimaldab meil muutuda. Siin ei ole põhjust moraalseks üleolekuks, tuleb ainult olla tänulik ja elada elu, mis on sõltuvuses Jumalast.
See, nagu ka Kristuse tagasituleku ootus, on meie motivatsioon. Meie elud on teistsugused mitte sellepärast, et me oleme midagi ära teeninud (kasvõi teiste heakskiitu), mitte sellepärast, et me võidame kedagi Kristusele, vaid tänulikkusest Jumala suhtes, kes on meid päästnud.
Selle kommentaari autor: John Grayston