Loe läbi alltoodud kirjakoht: Joona 3
Niineve patukahetsus1Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; ta ütles:
2"Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!"
3Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda.
4Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: "Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!"5Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.
6Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.
7Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: "Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,
8vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!
9Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku."
10Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.
Tänases tekstis näeme tegutsemas Jumalat kes annab Uue Võimaluse. Kõigepealt saab uue võimaluse täita Jumalalt saadud ülesannet – Joona ise. Viimaks on ta oma elu „õppetunnid“ selgeks saanud ja seekord ei kõhkle ta enam kuuletumast ( s1-3).
Joona poolt kuulutatav sõnum ei kõla just erilise armusõnumina (s4), aga Niinve elanikel oli vaja teada milline oht oli neid ootamas Jumala kohtu ees. Nii juhtus, et Joona jutlusel olid täiesti dramaatilised tagajärjed kogu pealinnas. Igaüks ( suurimast vähemani) (s5) parandas meelt oma kurjusest, demonstreerides omaks võetud uut alandlikkuse meelsust kotiriide kandmise ja oma ehete hülgamisega.
Vaatamata Joona peaaegu armutule sõnumile – sai Assüüria kuningas siiski õige ettekujutuse Issandast Jumalast ( s 7-9) ning tema käsul pidid paastuma ning Jumala ees halastust ja armu anuma oma maale ja rahvale. Ja siis kui nad olid tõesti ära pöördunud oma patust, pöördusid nad otse elava Jumala poole ning said selle imelise Uue Võimaluse.
Selle kommentaari autor: Mary Moody