Loe läbi alltoodud kirjakoht: Apostlite teod 5:12-16
Apostlid teevad imetegusid12Apostlite käte läbi sündis palju tunnustähti ja imetegusid rahva seas, ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni sammaskäigus.
13Ehkki muudest inimestest ei söandanud keegi nendega lähedalt suhelda, pidas rahvas neist suurt lugu.
14Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, suurel hulgal nii mehi kui naisi,
15nii et nad kandsid ka haigeid tänavatele ning panid need kanderaamidele ja vooditele, et Peetruse möödudes kas või tema varigi langeks mõne peale neist.
16Ka Jeruusalemma ümbruse linnade rahvas tuli kokku, tuues haigeid ja rüvedatest vaimudest vaevatuid, kes kõik said terveks.
See lõik kirjeldab, kuidas algkristlased oma tavalist elu kogesid. On huvitav märgata kahte asja: imesid nimetatakse tegemas apostleid, mitte kogu kristlikku kogukonda (s12). Ja teiseks, selle tulemusena usub enam inimesi Issandasse ja kirik kasvab. Esimene tähelepanek viitab tõenäoliselt üleloomuliku tegevuse puhangu eesmärgile – kinnitada apostlite autoriteeti. Järgmine fakt rõhutab imede ja tunnustähtede teist eesmärki – osutada Issandale. Kahtlemata olid Jeesus ja algkristlased väga kaastundlikud inimesed ning rõõmustusid nähes inimesi terveks saamas, kuid kõiki terves maailmas ei parandatud ega vabastatud. Tunnustähtede esmane eesmärk oli täpselt see - olla kui teeviidad, mis näitavad Jumalale Kristuses ja aidata inimesi usule temas.
Jumal tegi väga selgelt üleloomulikke asju (s15). Võrdle Pauluse kogemust Apostlite tegude 19:11 ja 12. Sellised asjad ei ole kunagi olnud koguduse ajaloos tavalised. Kas tegemist on lihtsalt meiepoolse usu puudumisega? Või hoiab Jumal selliseid sündmusi hetkedeks, mil need on tunnistusena kõige tõhusamad? Arvan, et viimane väide on õige. Lõppude lõpuks on tegelikult vaja väga vähe usku, kui toimime Jumala tahte kohaselt (vt Luuka 17:5,6; Johannese 14:12-14).
Selle kommentaari autor: Robert Willoughby