Põhjatu sügavus on paik, kus inimene on üksi ja täiesti abitu, viimseni sõltuv abist väljastpoolt. Ka lauljat, meest, kes käis koos maailmade Loojaga, kes oli Jumala enese südamele armas – tedagi ei säästetud sellisest kogemusest. Enamgi, salmid 3, 4 ja 8 viitavad, et selles sügavikus viibis laulja omaenese patu pärast. Sageli on elus ette tulevad “sügavikud” inimese enese tegude tagajärg, ning Piibel ütleb, et püha ja õiglase Jumala ees seisev patune inimene isegi otsib sügavikku, et end kuidagi peita.
Aga sellest sügavikust saab hüüda – Jumala poole. Jumala poole, keda küll kardetakse (s 4), aga kellel on nii valmisolek kui vahendid mitte ainult päästa, vaid – veelgi enam – hävitada sügavikku taassattumise põhjus, inimese patt. S 7 – rohke andeksand on see, mis katab kõik ja täielikult. Ja Jumala heldus – kaasatundev ning tingimusteta armastus on see, mille jaoks ükski hind ei ole liiga kallis. See heldus ilmus Inimese Pojana jõuluööl.
Oodakem Issandat (s 5), sest Tema peale tasub loota.
Ja loeme, et kui psalm algas laulja üksiku hädahüüuga, siis kasvas see üle hüüdeks kogu jumalarahvale, Iisraelile. Jumalal on abi kõikide inimeste jaoks. S 7 ja 8 kinnitavad, et terved rahvad võivad saada sügavikust välja tõmmatud