Meie Kreeka mõjudest läbiimbunud lääne mõtlemises on vaimne ja materiaalne teineteisest eraldatud, vastandatud mõisted. Jeesuse- Looja, Lunastaja ja Ülalhoidja jaoks on elu üks lahutamatu tervik. Ja salgamata meie vajadust igapäevase leiva järele ( tema ju muretses süüa 5000 näljasele!), osutab ta samas ka teisele reaalsusele.
Maslow vajaduste püramiid meenutab meile, et väga näljased inimesed ei suuda keskenduda vaimsetele probleemidele, Jeesus aga tuletab meelde vastupidist: igapäevasest leivast üksi ei piisa!.
Nad jäid tollesse Samaatrai külla veel kaheks päevaks ( ületades kindlasti veel mitmeid „tabusid“) ning kuna inimeste reageering Jeesusele kui Messiale oli alles nii värske, pakkus Jeesus oma jümgritele järgmise õppetunni, kaasates nad tegevusse.
Mis siis tegelikult sündis? See lõikuseks valmis viljapõld nende nina all oli ju samaarlaste oma ( s 30, 35!). Ja mis sünniks Jumala kuningriigis kui samaarlasedki võtaksid Jeesuse vastu?
Kas ka meie liigitame inimesi etnilisest päritolust johtuvalt evangeeliumile „mittereageerivaiks“? Või kardame, et niinimetatud „kristlikud maad“ ei saa enam kunagi nägema hulki, kes nimetavad Kristuse nime? Ja mis saab meie lastest kes ei järgi veel Kristust, või teistest rahvastest kellede keskel Jumalik tõde on allasurutud? Kus on meie usk tulevasse lõikusesse?!
Paljud on neid Johannese evangeeliumi 4 ptk sõnu kuulnud kui kutset misjonipõllulem Jumalariigi pärast. Aga neis sõnades on rohkem. John Stott on nimetanud, et meie kahanev usk evangeeliumisse annab märku nagu me isegi ei usuks enam, et evangeeliumi on vägi päästmiseks. Nii sellele ekslevale pojale või tütrele, kui naabrile, kellele meie usuline pühendumine on eemaletõukav, või ühiskonnale, kes jookseb omaenese ebajumalate järel – neile kõikidele on evangeelium jumalariigist endiselt „Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub“ ( Rm 1;16). Paradoksaalne on aga see, et võti pole mitte meie usus või meie tunnistuses - vaid võti on Jeesus ( s 41, 42). Meid võib vaja olla vaid sissejuhatuse tegemiseks.