Loe läbi alltoodud kirjakoht: Juuda 1:17-25
Hoiatus eksiõpetajate eest17Teie aga, armsad, meenutage meie Issanda Jeesuse Kristuse apostlite sõnu, mida nad juba enne on rääkinud.
18Sest nad ütlesid teile, et viimsel ajal tuleb oma jumalakartmatute himude järgi käivaid pilkajaid.
19Need on lõhede tekitajad, maised, kellel ei ole Vaimu.20Teie aga, armsad, olles rajanud endid oma kõige pühamale usule ja palvetades Pühas Vaimus,
21hoidke endid Jumala armastuses, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks.
22Ja halastage nende peale, kes kahtlevad,
23päästke neid tulest välja kiskudes. Teiste peale halastage aga kartuses, vihates lihaliku loomuse poolt rüvetatud rüüdki.Lõputervitus24Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama,
25ainsale Jumalale, meie Päästjale, olgu Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi kirkus, üllus, võimus ja meelevald enne kõiki aegu ja nüüd ja kõigi aegadeni! Aamen.
Peaksime igatsema kogudust, milles inimesed muretsevad kasvamise pärast arusaamises ja
„oma kõige pühamas usus“; kogudust kus ilmutatud usk ( s 3) saab selgitatud ning rakendatud, aga mitte naeruvääristatud ja õõnestatud. See ei sünni ilma tasakaaluta.
Tervele õpetusele lisab kogudus terve palvetamise „ Pühas Vaimus“ ( s 20). Taoline palve saab elavaks Vaimus, juhitud Vaimust ja ühendab elava Jumalaga. Sõna ja Vaim, õpetus ja kummardamine, tõde ja kogemus – need käivad koos. Ja siis keskendub kogudus peaasjale, milleks on Jumala armastus nende vastu. Jumala armastus juhib nad üksteist armastama inimlikust kamraadlikkusest palju sügavama armastusega. Ja nad ei aja neid kahte omavahel segamini. Ka ei asenda nad Jumala poolt armastatud olemist rohke tegutsemisega. Kui tõeliselt tunneme Jumala armastust, leiab see väljundi pigem aktiivses kuulekuses ja teenimises. Aga selles kõiges hoiame tugevalt kinni armu tähendusest – palju tugevamalt kui sellest oskas kinni hoida Galaatia kogudus ( Gl 1; 6.7 3:1-5, 5:1).
Selline kogudus on ootav kogudus – kes pidevalt vaatab Kristuse taastulemise suunas ning valmistab end selle vastu. Ja ükskõik kui vaimustav selline kogudus poleks – ei ajaks me seda segi Jumala kuningriigiga mis on veel saabumas. Me peame meeles et meie struktuurid ja programmid on vaid ajutised. Kuidas aga toimiksime valeõpetajatega? Lühidalt – me hooliksime neist. Õige tasakaal on suure karmuse ja suure lõtvuse vahepeal. Pastoraalne hoolitsus aga peab olema tundlik.
Just selline – õpetav, palvetav, ootav ja pastoraalne kogudus on võimeline astuma Jumala trooni ette „suure rõõmuga“.
Selle kommentaari autor: Derek Tidball