Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 146
Kiitus Jumalale abi eest1Halleluuja! Kiida, mu hing, Issandat!
2Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on!
3Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi!
4Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused.
5Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Issanda peale, oma Jumala peale,
6kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal sees on, kes on ustav igavesti,
7kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse, kes annab leiba näljastele. Issand päästab lahti, kes on kinni seotud.
8Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid.
9Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja.
10Issand on kuningas igavesti, sinu Jumal, Siion, põlvest põlve! Halleluuja!
Psalmist kiidab Jumalat, just kindla teadmise tõttu, et võib usaldada teda täiesti. Pole midagi mis oleks väljaspool Jumala tähelepanu. Samas on ilmselt kõikidel olemas ka kogemus petetud usaldusest ( s 3,4). Aga Jumal ei peta iial meie usaldust. Tema ustavus ulatub kõikideni, kes temasse usuvad ja tema peale loodavad ( s5) ning tema varustab vajaduses olijat ning rõhutut ( s 7-9).
Need aga, kes ei usu, „õelad“ ei saa tema hoole ja kaitse osalisteks. Just see tuleb sageli otsekui ehmatus neile, kes kujutavad Jumalat ette pehme vanahärrana, kes õrnalt meie pead patustab ja kõik lõpuks jälle korda seab, ükskõik mida me siis usume või ei usu.
Siiski – Jumala usaldamine ei tähenda käed rüpes taevaste andide/ lahenduste saju ootamist. Usaldamine tähendab ka järjekindlat ja tähelepanelikku kuulamist , tema sõna uurides ja palvetades. Vägagi tõenäoline on, et nii rõhutud kui vaevatud; orvud ja lesed saavad varustatud ning hoolitsetud meie eneste tegutsemise tulemusena.
Selle kommentaari autor: Gillian Peall